| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Varssavi Tehnikaülikoolis 18. märtsil 200218.03.2002
Poola ja Eesti tulevik Läänemere regioonis
Austatud rektor,
lugupeetud akadeemiline kogu,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad!
Teie ülikooli Senati saal on suutnud püsida läbi tormiliste aegade. Piltidelt saali seintel vaatavad meie peale rektorid läbi ajaloo, olles otsekui elu muutlikkuse ja väärtuste püsivuse sümbolid.
Endise rektorina on mul au tunnustada auväärse saja-aastase ajalooga Varssavi Tehnikaülikooli silmapaistvaid saavutusi. Mul on hea meel tõdeda, et läbi aegade on siin õppinud ka päris palju eestlasi - seda eriti kahe maailmasõja vahelisel perioodil. Eesti ajaloolase Raimo Pullati uuringu kohaselt jõudis Eestist pärit üliõpilaste arv siin 1930. aastate lõpus 30-ni. Poola riik tegi meie noortele soodustusi ja seegi aitas kaasa nii õppijate arvu kasvule kui ka teie ülikooli populaarsusele Eestis. Sümboolse detailina mainiksin, et Varssavis õpitud erialade seas oli 20. sajandi alguses olulisel kohal sillaehitus.
Meie noored on ikka olnud valmis minema maailma teadmisi omandama. Nii oleme Läänemere-äärsel ristteel elades saanud osa teiste Euroopa rahvaste saavutustest. Eesti rahvuslikud huvid ja eestlaste rahvuslik identiteet on lahutamatult kuulunud ja kuuluvad ka praegu Euroopasse.
Eestlased kui rahvus kujunes meie praegusel asualal välja umbes viie tuhande aasta eest. Sajand sajandi järel veeresid üle meie maa sõjad. Eesti ala kuulus erinevate riikide alla, kuid rahvuslik identiteet suudeti kõige kiuste säilitada. Eesti euroopalik identiteet väärtustus jõuliselt rahvusliku ärkamise ajal 19. sajandi lõpul ja kindlustus Eesti Vabariigis pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aastal. Seda ei suutnud murda ka pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsioon. Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal lõi võimaluse kinnistada Eesti ajalooline koht Euroopas.
Austatud kuulajad!
Poola ja Eesti koostöö tugineb meie suhete mitmekülgsele ja rikkalikule ajaloole, püüdluste ja taotluste ühtsusele ning teineteisemõistmisele. Kõike seda olen ma tunnetanud Eestis ning kogenud käesoleva visiidi raames toimunud siiraste ja vahetute kohtumiste käigus.
Tehes lühikese tagasivaate meie suhete ajalukku, võime tuua esile olulisi tähiseid erinevatest perioodidest. 16. sajandil saabus Läänemere piirkonnas käinud võitluses ajastu, mil Eesti lõunaosa oli Poola võimu all. Poola kuninga Stefan Batory ajal asutati Tartus jesuiitide kolleegium, mis tegeles ka eesti keelega. Nende kaugete aegade kinnitusena on meie ülikoolilinnal Tartul valge-punane lipp.
Nii Poola kui Eesti sattusid hiljem Vene impeeriumi rüppe. Tartu Ülikoolis said 19. sajandil ja 20. sajandi algusaastail hariduse mitu põlvkonda, kes hakkasid Poola ühiskonnas mängima silmapaistvat rolli. Sellega loodi tugev alus ja vaimne side kahe iseseisva riigi tihedale suhtlusele 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel.
Kaitstes oma iseseisvust aastatel 1918-1920, kindlustas Eesti ühtlasi põhja poolt Poola turvalisust. Tõrjudes tagasi idast tulevad löögid, tagas Poola Eestile julgeoleku lõuna suunast. Selliselt on hinnanud Eesti-Poola suhteid mõlema riigi jaoks olulisel ajalooperioodil Eesti nimekas teadlane ja riigimees Jüri Uluots enne Teist maailmasõda. 4. juunil 1919 kohtusid Jekabpilsi läheduses ja ulatasid teineteisele terekäe sõbralikud Eesti ja Poola üksused.
Eesti-Poola suhteid kahe maailmasõja vahel mõjutas meie riikide geopoliitiline asend kahe suurriigi - Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Selline asend lõi eelduse koostööks ühiste huvide alusel. Paraku ei suutnud ei suur Poola ega väike Eesti leida siis lahendusi oma julgeolekumuredele. 1920. aastate algul otsiti võimalusi edendada 5 riigi koostööd Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome vahel. Paraku ei andnud need arutlused tulemusi ja nii jäid 1939. aasta salalepete ajaks kõik need riigid üksi. Eestile on siit alatiseks jäänud oluline kogemus - teha kõik, et meie koostöö Poolaga oleks tihe. Kui Poola seisund on turvaline ja tal läheb hästi, on sellel väga suur tähtsus kõigile kolmele Balti riigile.
Eesti ja Poola majanduslikku, kultuurialast ja sõjalist koostööd kahe maailmasõja vahel võib iseloomustada kui väga viljakat ja sõbralikku. Kahjuks tundub mulle, et praegu pole Eestil Poolas ega Poolal Eestis veel sellist positsiooni, kui saavutati neil aastakümnetel.
Nõukogude võimu all olles said paljud inimesed Eestis oma unistustele ja mõtetele tuge tolle aja Poola suutlikkusest säilitada ka kõige raskemates oludes oma identiteet. Poola katsed Nõukogude köidikutest lahti rebida, püüd igas olukorras võimalikult palju ise oma asju korraldada, olid lootuskiireks Eestile. Poola teadusest ja kultuurist ammutati nii mõnigi kord värskeid ideid.
1980-ndate aastate lõpus Eestis vastu võetud suveräänsusdeklaratsioon oli üks esimene sammudest, mis murendas nii Nõukogude Liitu kui kogu kommunistliku süsteemi aluseid Euroopas ja viis lõpuks selle kokkuvarisemisele. Eesti realiseeris talle ajaloos antud võimaluse ja taastas oma iseseisvuse 20. augustil 1991.
Poola, kes oli tunnustanud ühena esimestest Eesti iseseisvust 31. detsembril 1920, oli ka üks esimesi taastunnustajaid, tehes seda juba 26. augustil 1991. Diplomaatilised suhted kahe riigi vahel taastati septembris 1991 ja kümne aastaga on loodud meie riikide suhetele kindel lepinguline alus.
Lugupeetud kuulajad!
Üleminekul turumajandusele on nii Eesti kui Poola pidanud langetama viimase kümmekonna aasta jooksul raskeid otsuseid ja tegema keerulisi valikuid. Eesti taasiseseisvumisele järgnenud perioodi majanduspoliitilisteks põhimõteteks on olnud avatud majandus, krooni fikseeritud kurss ja tasakaalus eelarve. Radikaalsed reformid on loonud soodsa keskkonna eraettevõtluse ja turumajanduse arenguks, tugevdanud Eesti konkurentsivõimet välisturul. Valitud kursi tulemuslikkust kinnitab 1995. aastast alates jätkunud majanduskasv keskmiselt ligikaudu 5 protsenti aastas. Eestit iseloomustab kõrge investeeringute, sealhulgas just välismahutuste tase ning madalana püsinud riigi võlakoorem.
Nii nagu Poola on ka Eesti tuntud kui jõuliselt radikaaseid reforme teinud riik. Nüüd oleme mõlemad jõudnud nii kaugele, et saab rääkida edukast lähenemisest majanduse üleminekuaja lõpule. Seda kinnitab ka aasta alguses avaldatud Maailmapanga analüüs. Ettekandes toonitatakse meiesuguste edukate reformiriikide kohta, et nende jaoks langevad üleminekuaja lõpu ülesanded kokku juba Euroopa Liitu astumise ettevalmistustega.
Samas on valitud radikaalsel reformipoliitikal olnud ka oma pahupool. Sedagi teame me mõlemas riigis väga hästi. Majanduse struktuuri muutustega on kaasnenud tööpuudus ja süvenenud ühiskonna sotsiaalne kihistumine. Kasvanud on regionaalse arengu ebavõrdsus. Paljud inimesed Eestis ei tunne veel, et nende elu oleks muutuste kümnendiga paremaks läinud. Kõik see viitab tasakaalu puudumisele meie ühiskonna arengus.
Niisugusele olukorrale on Eestis otsitud leevendust jõulisest ja sihikindlast sotsiaalpoliitikast. Keerukatele probleemidele on võimalik leida laia ühiskondlikku toetust omavaid lahendusi, nagu see on Eestis õnnestunud pensionisüsteemi ümberkorraldamisel. Paraku pole me veel suutnud vajalikul määral tõhustada kutseharidust ja täiskasvanute õpet. Nii ongi meil kõrvuti kõrge tööpuuduse tasemega ka suur hulk vabu töökohti, millele lihtsalt ei leidu vajaliku ettevalmistusega inimesi.
Olles jõudnud üleminekuaja lõppu, peame me praegu leidma laia ühiskondliku kokkuleppe Eesti edasiste arenguteede osas. Vajame tasakaalustatud, jätkusuutlikku ja säästlikku arengut. Nii nagu Poola, tahab ka Eesti liikuda edasi sellise kiirusega, et jõuda järele Euroopa Liidu senistele liikmesriikidele.
Edu saavutamiseks vajame ka Eesti rahvusvahelise koostöö avardumist ja mitmekesistamist. Samm-sammult omandavad meie jaoks uut rolli praegused Euroopa Liidu kandidaatriigid ja loomulikult suurim neist - Poola. Juba praegu on mitu suurt rahvusvahelist kompaniid vaadanud Poolat ja Balti riike kui üht piirkonda oma tootmisvõimsuste ja turundusstruktuuride kavandamisel. Eesti kodanik võib selles veenduda oma igapäevaseid oste tehes, nähes lettidel rahvusvaheliselt tuntud firmade tooteid, valmistatud just Poolas.
Paraku pole meie riikide rahvuslikul kapitalil põhinevad firmad teineteise turul tegutsemiseks veel kuigi palju teinud. Nii Eesti kui ka Poola väliskaubandus on tihedalt seotud Euroopa Liidu turuga. Möödunud aastal oli Euroopa Liidu riikide osatähtsus Eesti ekspordis 69%. Võrdluseks SRÜ riikide oma - 4%. Tuues eraldi välja ka Euroopa Liidu kandidaatriigid, võime ehk kõige iseloomulikuma arvuna märkida, et eksport Euroopa Liidu praegustesse ja võimalikesse uutesse liikmesriikidesse moodustab rohkem kui 80% Eesti kogu väljaveost. Tegelikult on nii Eesti kui Poola väliskaubanduslikult praegu juba tihedamalt seotud Euroopa Liiduga kui mõned selle nii-öelda vanad liikmed oma liidukaaslastega.
Kuigi Eesti väliskaubandust iseloomustab Soome ja Rootsi suur osakaal, on samas alates 1993. aastast pidevalt suurenenud kaubavahetuse käive ka Poolaga. Teie näol on meil olemas kindel ja stabiilne kaubanduspartner - esimene Kesk-Euroopa riikide seas. Kuid meie kaubavahetuse mahud on siiski veel suhteliselt väikesed - 1,6% Eesti kogukaubavahetusest 2001. aastal. Edasist kasvu peaks kiirendama meievahelise vabakaubanduslepingu laienemine põllumajandus-toodetele. Nii Poola kui muude kandidaatriikidega soovib Eesti võimalikult kiiresti saavutada täielikku vabakaubandust. Kahe riigi erinevate ametkondade koostööna on loodud kindel raamistik majandussidemete laiendamiseks ja mitmekesistamiseks.
Mul on paraku tunne, et kiirustades Euroopa lääneosa mahukatele, kuid väga suure konkurentsiga turgudele, on meie ärimehed jätnud unarusse töö ajalooliste partneritega. Jääb mulje, et kohati ei ole osatud täiel määral hinnata seda edu, mida meie riigid on saavutanud. Loodan, et ärimeeste vastastikused visiidid saavad siin palju ära teha. Huvi kasvu Poola vastu näitab ka see kõrgetasemeline äridelegatsioon, mis riigivisiidil minuga kaasas on.
Kuid meie majandussuhteid saab analüüsida ka teise vaatenurga alt - see on koostöö Läänemere piirkonnas. Siinsetele riikidele langes rohkem kui 70% Eesti mullusest ekspordist. Läänemeremaade Nõukogu raames tehakse praegu üha tõhusamat tööd, et selle suure kasvupotentsiaaliga piirkonna võimalusi saaks senisest palju paremini ära kasutada.
Poolat ja Eestit läbivad üleeuroopalise tähtsusega kaupade, teenuste ja kapitalivoogude arterid. Arvestades majandusliku arengu suundumusi, kasvab tulevikus ka põhja-lõuna telje osatähtsus. Eesti näeb võimalust aktiviseerida vastastikust koostööd Poolaga infrastruktuuri loomisel. On hea meel tõdeda, et meie riikide vahel loodi 2000. aastal regulaarne bussi- ja lennuühendus.
Suure tähtsusega kogu Läänemere piirkonnale on ka 1988. aastal alustatud Via Baltica projekti arendamine, mis oluliselt mõjutab ligi 50 miljoni elanikuga regiooni tööstuse, turismi ja äritegevuse arengut. Varssavist Tallinna on piisavalt lühike maa, et hea tee olemasolu korral saaks meie inimesed näiteks teise pealinna nädalavahetust veetma sõita. Aga lisaks pealinnale on meil poolakaid ootamas ka poolteist tuhat saart ja muid huvitavaid kohti. Kõrvuti Via Baltica projektiga näeme perspektiivi ka projektile Rail Baltica, mis moodustaks Via Baltica koridori teise telje ning ühendaks Soome ja Balti riigid Berliini-Varssavi-Minski-Moskva kiirraudteega.
Vastastikust huvi pakkuva koostöö võimalusi Poolaga näeme ka Läänemeremaade energeetikaalase koostöö raames. Eesti ja teiste Balti riikide jaoks on Poola tähtis lüli Läänemere ümber energiaringi loomisel. Nii gaasi kui elektrienergia osas tahab Eesti saavutada oma turu tõelist avatust ja tarnijate võistlust tarbija pärast. Eesti on olnud aktiivne regionaalse koostöö edendamisel infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni vallas. Meie riik on saavutanud rahvusvaheliselt tunnustatud taseme e-valitsuse arendamisel. Eesti on üks väheseid riike, kus mobiiltelefonide arv on juba selgelt suurem tavatelefonide arvust.
Daamid ja härrad,
Eesti ja Poola tulevikule on äärmiselt oluline, milliseks kujuneb edaspidi julgeolek meie piirkonnas. Eesti on järjekindlalt väljendanud oma soovi ja valmisolekut liitumiseks NATO-ga. See on olnud meie rahvusliku julgeoleku peamine prioriteet. Viimase avaliku arvamuse uuringu kohaselt veebruari lõpus on toetus NATO-ga liitumisele jõudnud Eestis kõrge 68 protsendini. Rõõmu teeb et korduvalt on uuringute käigus selgunud inimeste valmidus vajadusel ise kaitsetegevuses osaleda ja samuti ligi 70-protsendiline toetus kaitsekulutuste taseme hoidmisele kahe protsendi tasemel SKP-st.
Me rõõmustasime koos teiega, kui Poolast sai 1999. aastal NATO täisliige. Kuigi Eesti jäi siis veel ootekotta, kinnitas uute riikide kutsumine NATO-sse meie valitud tee õigsust. Lähtudes nii ühistest väärtustest kui enda ja oma liitlaste huvidest, on Poola olnud järjekindel NATO avatud uste põhimõtte toetaja. Sellel positsioonil on olnud tähtis koht alliansi seisukoha kujunemisel. Just Varssavis esines USA president mullu ajaloolise kõnega Euroopa tulevikust ja NATO laienemise osast selles. Nii leidis taas kinnitust Poola tähtis roll transatlantiliste sidemete arengus.
Eraldi ja rõhutatult tahaksin avaldada tunnustust Poolale järjekindla ja selge avaliku toetuse eest meie liikumisel NATO liikmelisuse suunas. Eesti hindab kõrgelt neid kogemusi, mida Poola on lähiminevikus alliansi uue liikmena kogunud. Need võimaldavad meil end põhjalikumalt tulevaseks liikmestaatuseks ette valmistada. Eesti eesmärk liitumisel NATO-ga pole üksnes julgeoleku tarbimine, vaid omapoolse võrdse partnerluse pakkumine rahvusvahelise julgeoleku tagamisel ning demokraatia kaitsmisel. Seda võimaldab ka meie arenev kaitsevägi. Mitmel pool on Eesti ja Poola kõrvuti osalenud koos erinevates rahuvalveoperatsioonides ja teevad seda ka täna. Rahuvalveoperatsioonide kaudu panustab Eesti kollektiivsesse julgeolekusse juba enne sellesama julgeoleku tarbijaks saamist. See peaks olema ka veenev tõend, et me ei kavatse alliansis pelgalt seniste liikmete kulul liugu lasta.
NATO on mullusuvisel nõupidamisel kinnitanud, et selle aasta lõpus peetaval Praha tippkohtumisel on laienemine kindlalt kavas. Meil on hea meel, et viimasel ajal on Balti riikide tõsine ettevalmistustöö pälvinud tunnustust. Eestist, Leedust ja Lätist räägitakse kui tugevatest kandidaatidest kutse saamiseks sügisel. Samas ei tähenda see kõik, et me võiksime vaadata mingi lõpujoone suunas, mille järel võiks end lõdvaks lasta. Eesti kavatseb nii enne kui pärast Prahat jätkata energiliselt oma kaitsevõime tugevdamist ja NATO-s ühistegevuse arendamiseks vajalike eelduste loomist. Me teeme seda kõike ju eelkõige iseendale.
Balti riikide liitumine NATO-ga vähendaks julgeolekualast ebaselgust Läänemere regioonis. See on mitte ainult meie, aga ka Poola ja teiste piirkonna riikide huvides. Me oleme suure huviga jälginud Poola ja Venemaa suhete liikumist kvalitatiivselt uuele tasandile pärast teie riigi saamist NATO liikmeks. Pole kahtlust, et Balti riikide julgeolekutaotluste täitumisest saavad tunda rõõmu ka head sõbrad Soomes ning Rootsis, kes on alati toonitanud toetust meie julgeolekualastele valikutele.
Austatud koosolijad,
Poola ja Eesti on jõudnud koos teiste kandidaatriikidega Euroopa Liidu liitumiskõneluste otsustavasse ning ka raskeimasse faasi. Sel nädalal peetakse Eesti ja Euroopa Liidu vahel järjekordne läbirääkimiste voor ja me loodame asuda mitme peatüki sulgemisele. Loomulikult on ühe või teise peatüki üle kõneluste lõpule jõudmisel oma tähtsus, kuid samas peame me Eestis pigem arvet probleemide alusel, mis meil seni lahendamata on jäänud. Mõnes läbirääkimiste peatükis on neid rohkem, mõnes vähem.
Euroopa Liit on kinnitanud tahet viia edukamate kandidaatidega läbirääkimised lõpule veel selle aasta jooksul, mis eeldab pingelist tööd ja vastutusrikkaid otsuseid mõlemalt poolt. Eks Eestil ole ühed ja Poolal teised olulised läbirääkimiste valdkonnad, millega just praegu suurt tööd tehakse. Ma ei kasutaks meie ühist aega, et siin täna Eesti ees seisvaid probleeme eraldi peatükkides analüüsida. Küll aga tahaksin ära märkida Eesti ja Poola osalusel toimunud regulaarseid nn Luxemburgi grupi 5+1 kohtumisi. Ühine kõneluste analüüs ja kogemuste vahetamine on kasuks tulnud.
Eesti kodanike toetus Euroopa Liitu astumisele on vahepealsest madalseisust üle saanud, tõustes taas veebruari lõpuks 59 protsendi tasemele. Niisiis on enne otsustavat kõneluste etappi Eestis olemas rahva tahe siduda oma edasine areng Euroopa Liiduga.
Euroopa Liidu laienemise protsess on jõudnud juba nii kaugele, et on aeg kandidaatriike veelgi enam kaasata selle igapäevasesse tegevusse ning tuleviku kujundamisesse. Äsjasel Barcelona tippkohtumisel olid kandidaatriigid kaasatud Lissaboni protsessi jätkuna aruteludesse Euroopa Liidu konkurentsivõime suurendamiseks. Viimasel aastakümnel radikaalseid reforme läbi teinud kandidaatriigid on harjunud muutustega ja seetõttu suudavad kindlasti sellele protsessile edaspidi oma osaluse kaudu hoogu lisada. Avatud majandusega Eesti, kes tähtsustab mitmeid suure tulevikuga valdkondi - eriti infotehnoloogiat, biotehnoloogiat ja uusi materjale - on väga huvitatud Lissaboni protsessi kiirest kulgemisest.
Euroopa Liidu tulevikukonvent on samuti kandidaatide osalusel alustanud oma tööd. Eestis on paljude seal vaatluse all olevate teemade osas kodused arutelud alles käimas, seetõttu ei läheks ka mina siinkohal oma seisukohavõttudes kuigi detailseks. Siiski tahaksin toonitada, et meie jaoks on oluline kodanike suhe Euroopa Liiduga, küsimus, kuidas tuua Euroopa Liit kodanikule lähemale. Iseenesestmõistetavalt ei tohiks tekkida mingeid erinevaid õigusi nii-öelda vanadele ja uutele liikmesriikidele. Me oleme huvitatud, et Euroopa Liidus oleks otsustamiseks tõhus mehhanism ning tasakaal erinevate tasemete vahel.
Eestil on hea meel nii Poola kui meie vahetute naabrite Läti ja Leedu edu üle teel Euroopa Liitu. Läänemere piirkonna tulevikku vaadates saame eeldada, et asjade soodsa kulgemise korral on üpris varsti kõik vahetult selle mere ääres asuvad riigid Euroopa Liidus. See tähendab ka Läänemere piirkonna probleemide varasemast laiemat üleskerkimist Euroopa Liidu raames. Nii mõneski küsimuses on liidu liikmesriigid teatavasti delegeerinud oma volitused ühisorganitele. Vastavalt hakkab ka mitmes Läänemere piirkonna küsimuses väga olulist rolli mängima Euroopa Komisjon. Kindlasti saavad paljud asjad Euroopa Liidu edasises Läänemere piirkonna poliitikas selgemaks selle aasta teisel poolel Taani eesistumise ajal.
Edasiarendamist ootab näiteks põhjadimensiooni tegevuskava. Uude valgusesse satuvad Läänemere regioonis Euroopa Liidu ja Venemaa suhted. Kui seni oli üheksast vahetult mere ääres paiknevast riigist Euroopa Liidu liikmesriike neli, siis üsna varsti võib see arv olla kaheksa. Venemaa jaoks tähendab see, et ta saab läänesuunal tunda ennast turvaliselt, omada seal hästi prognoositavaid ning ühise strateegia raames tegutsevaid sõbralikke ja koostöövalmis naabreid. Kiiresti arenev Läänemere piirkond on loomulikult tähtis ka Venemaa majandusele.
Austatud kuulajad!
Eesti ja Poola saavad täna vaadata oma tulevikule Läänemere piirkonnas lootusrikkalt. See ei ole juhus ega lihtsalt saatuse kingitus. Nii Poola kui Eesti on selle nimel pidanud tegema visa tööd.
Meie riikide lippudel on ühine valge värv - see on vabaduse ja lootuse värv. Kaitsku koostöö ka tulevikus meie rahvaste vabadust ning kindlustagu lootust elujõule ja arengule.
Tänan tähelepanu eest!
|
| |
|
vpk.ee
