| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President maakonnalehtede ajakirjanikele 12. veebruaril 200212.02.2002
Presidendiga Eesti Vabariigist
Järva Teataja: Kuidas te suhtute avalik-õiguslikku telekanalisse, kus teid ja valitsust pilatakse? Pean silmas ETV saadet "Pehmed ja karvased".
Ajakirjandus tervikuna on nähtus, mis sõltub oma tarbijate nõudlusest ja selleläbi ka ühiskonna kultuuritasemest. Eeldan, et avalik-õiguslikus kanalis peaks objektiivse ja sõltumatu informatsiooni kõrval olema esitatud ka analüüs ühiskonna erinevatest tahkudest. Eriti oluline on see üleminekuühiskonnas.
Nimetatud saadet pole ma saanud jälgida. Olen näinud ainult väikest lõiku esimesest osast ja selle järgi on raske hinnangut anda. Aga ma arvan, et minul ei olegi õige sellesse küsimusse sekkuda. Esiteks on meil täielik ajakirjandusvabadus. Teiseks määrab asja sisu meie kultuuritase. Kui tundub, et mõnest olulisest piirist on üle mindud, siis jääb ainult nentida, et see ongi tänane Eesti.
Tartu Postimees: Mida te peate silmas üleminekuühiskonna all ja kas teile ei tundu, et me võiksime selle mõiste ükskord juba unustada?
Ma olen nõus, et võiksime unustada. Aga üleminek sotsialismist turumajandusse on ühiskonna elus niisugune murranguline periood, mis ei lase meil seda teha. Kui vaatame, mida oleme kümne aastaga suutnud ära teha, siis võime öelda, et meie areng on olnud tõesti edukas - oleme teiste nn üleminekuühiskondadega võrreldes üks paremaid. Kuid siia juurde peame küsima, mis on selle hind olnud ja peame tõdema, et see on olnud väga kallis.
Mõned näited. Meil on praegu ühe pensionäri kohta 1,5 töötavat inimest. Rootsis on sama näitaja 2,7. Ometi tunnevad nad tõsist muret, mis saab 25-30 aasta pärast ja analüüsivad väga põhjalikult oma arengut. Ka meil on sotsiaal- ja rahvastikuteadlased sellega tegelnud, kuid probleem ise pole täie tõsidusega täna veel võimu tasandile jõudnud. Need muutused, mis Euroopat murelikuks teevad, on meie ühiskonnas palju sügavamale jõudnud.
Teadlased on hoiatanud, et praegu on viimane aeg olukorda analüüsida ja vajalikke meetmeid kavandada. Ometi pole me seda seni suutnud teha. Õige varsti tähendab aga venitamine, et 15 või 25 aasta pärast ei tule me ise enam ligilähedaseltki toime, sest kohalikku tööjõudu lihtsalt enam ei ole. Me peame tööjõudu hakkama sisse tooma. Kui palju me oleme sellest viimase 10 aasta jooksul tõsiselt rääkinud?
Nii et meil ei õnnestu kuidagi unustada, kus me tegelikult oleme.
Tartu Postimees: Teine küsimus puudutab soiku jäänud haldusreformi. Missugune võiks tuleviku Eesti teie meelest olla ja kas kohalike omavalitsuste liitumine peaks olema vabatahtlik?
Oma esimese haldusreformi tegime siis, kui me polnud veel iseseisvadki. Sellest on nüüd veidi rohkem kui 10 aastat. Tookord seadsime põhieesmärgiks, et sõna "omavalitsus" realiseeruks ka tegelikkuses. Tolleaegne külanõukogu ei vastanud arenenud ühiskonna nõuetele. Ma arvan, et me saime oma ülesandega hakkama.
Kui uus reform välja kuulutati, siis oli üks argument omavalitsuste tegevuse ratsionaalsus. Kui me oleksime selle käigus vähendanud omavalitsuste arvu 40-50ni, siis oleks see tähendanud pealtnäha tõsist kokkuhoidu. Samas kinnitavad Tartu ülikooli teadlaste analüüsid aga, et üheaegselt omavalitsuskulu kokkuhoiuga oleksid kordades kasvanud inimeste kulutused.
Rääkida tuleb ka paljudest teistest teguritest. Me teame, et muutused on olnud eriti valulised maaelus. Eestisse on 10 aasta jooksul tulnud üle 50 miljardi krooni välisinvesteeringuid. Kuid kõik see on kontsentreeritud suurematesse keskustesse, täpsemalt isegi Tallinna. Ääremaadele pole peaaegu midagi jätkunud. See on põhjustanud oluliselt suurema tööpuuduse just kaugemates piirkondades. Aga nende inimeste ja nende perekondade eest peavad hoolitsema omavalitsused.
Kui resümeerida, siis leian, et muidugi on haldusreform vajalik, kuid seda ette valmistades tuleb silmas pidada kõiki põhilisi arengufaktoreid. Senist regionaalset arengut vaadates võime väita, et oleme juba praegu ühele poole kaldu. See kalle on suurte keskuste poole. Siit ka viimane järeldus: reformi peavad kohalik võim ja rahvas ise läbi mõtlema. Kui nad siis koos midagi otsustavad, võtavad nad endale ka vastutuse tagajärgede eest. Inimesed peavad teadma, mis ootab neid suurte haldusüksuste loomisel - mis on plussid ja millised on miinused.
Tartu Postimees: Kas te usute, et reformi saab teha vabatahtlikult?
Kui me võtame aluseks selle, et me tahame minna Euroopa Liitu, siis peame arvestama ka omavalitsuste hartaga. See lubab ühinemisi ainult vabatahtlikkuse alusel. Pealegi - kui siin kasutada jõudu, siis rikuksime neid eesmärke, mille nimel tegime esimese haldusreformi.
Võrumaa Teataja: Võru maavanem Mait Klaassen tuli hiljuti välja ideega maksta teatud boonust inimestele, kes kolivad linnast maale. Näiteks kui nad valivad elukohaks valla, kus keskmine vanus on väga kõrge. Kuidas teie sellesse ideesse suhtute?
Ma toetan seda täiesti. Ainult et see ühekordne maksmine asja veel ei lahenda. Inimene peab maal leidma endale ka mingisuguse tegevuse. Muidu ta sinna ju ei jää. Küsimus on ikkagi selles, et me peame Eestis saavutama rahvusliku kokkuleppe selles, et areng toimub igas mõttes tasakaalustatult. Seda ka regionaalsuse mõttes, et väheneks ääremaade osakaal, et kapital liiguks ka kaugematesse piirkondadesse ja et sealgi tekiksid töökohad.
Nii et idee on hea, aga ainult rahaga inimesi ei peta. Kui me räägime siin selles kontekstis näiteks tervishoiureformist, mille käigus haiglad ja arstiabi üldse koondatakse üksikutesse suurematesse keskustesse, siis tekib küsimus, miks peaks inimene minema sinna, kus isegi arsti pole. Seda ideed on võimalik rakendada vaid kompleksse lahenduse korral: töökoht ja kõik sotsiaalsed kommunikatsioonid.
Nädaline: Rapla maakonna inimestele on järjest enam muret teinud nn hiiliv haldusreform, kus erinevad ametkonnad viivad läbi muudatusi, ilma et nad neid kohalike võimu- ja valitsemisorganitega kooskõlastaksid. Praegu teeb meile muret tervishoiureform, mille realiseerumisel ei jääks Rapla maakonda ühtegi haiglat ega ka eriarsti.
See on tõesti üks väga tõsine küsimus. Ühelt poolt pole kahtlust, et tänapäeva meditsiin eeldab väga kõrge tasemega ja kallist aparatuuri, mida pole võimalik igasse maakonda viia.
Aga teiselt poolt ei saa me ju kaugemaid piirkondi elementaarse arstiabita jätta. Rapla on muidugi Tallinnale suhteliselt lähedane piirkond, aga teil kogutud allkirjad näitavad, et sellele vaatamata on tegemist väga valusa küsimusega. Mis siis veel kaugematest piirkondadest rääkida.
Ma kujutan ette, et on vaja säilitada praegu olemasolevad haiglad. Elementaarse arstiabi kuni sünnituseni välja peavad inimesed saama kohapeal. Normaalne, tavaline arstiabi ei eelda ju ilmtingimata kallist aparatuuri.
Ma lisaksin siia veel ühe momendi. Nagu koolide likvideerimine ja mammutkoolide rajamine keskustesse, nii toob ka haiglate sulgemine endaga kaasa intelligentsi lahkumise maalt. Aga neil inimestel on intuitiivne mõju kohalikule elule. See seondub Võru maavanema suurepärase ideega.
Ma tahan loota, et me mõistame oma väikese rahva arengu tendentse ja võtame neid väga tõsiselt. Normaalse arstiabi olemasolu on üks osa turvalisest tulevikust, milleta ei tule rahvaarvu juurdekasvu. Aga me peame ju üle saama sellest madalast sündimusest, see ei saa lõputult kesta. Vastasel juhul ei olegi me varsti enam mingi iseseisev rahvas ja meil tuleb oma ühiskond võõrtööjõule ja võõrkapitalile üles ehitada. Ma usun, et inimesed ei mõelnud Balti ketis ja lauluväljakul seistes niimoodi ja niimoodi ei mõtle veel praegugi need, kes on jäänud elama Eestimaa kaugematesse piirkondadesse.
Nädaline: Kuidas te suhtute tsentraliseerimisprotsessi, mis on iga aastaga jätnud järjest vähem võimalusi maapiirkondade inimestele sekkuda oma elu puudutavate küsimuste lahendamisse.
Ma ei pea õigeks reforme reformi pärast, mis realiseerub läbi niisuguse põhimõtte, nagu seda on tsentraliseerimine. Niisugusel puhul püütakse väita, et on odavam kohtadelt kõik likvideerida, koondada igasugune juhtimine keskusesse. Tahan veel kord kinnitada: igasugune tulemus on töökindlam, kui otsustamise juures on inimesed kohtadelt, mitte nii, et meie siin üleval oleme targad ja teame, kuidas teie seal all elama peate.
Videvik: Üks konverents järgneb teisele, kus räägitakse eesti rahva tulevikust ja teadvustatakse üksteisele olukorra tõsidust. Kui kaua see tulemusteta teadvustamine veel käima peab, kas seni, kuni teadvustajaidki enam ei ole?
Ma olen selle väitega nõus. Sellest on tõesti omajagu räägitud. Aga me pole saavutanud poliitilist konsensust oma parlamendis. Samal ajal on vahendeid kulutatud üsna mõttetult väheoluliste või mitte oluliste küsimuste lahendamiseks.
Siinjuures on üsna murettekitav, et kui me vaatame oma eelarve kujundamist, siis näeme, et ümmarguselt 12 miljardit krooni on sinna tulnud põhivarade müügist. Aga järgnevatel aastatel ei ole suurt midagi enam müüa ja eelarve katet pole enam õieti kusagilt tulemas.
Tekkivat auku on võimalik katta ainult efektiivsema majanduse kaudu. Selle viimase hulka peaks kuuluma ka uute töökohtade loomine - inimesed saavad tööd, maksavad makse ja me ei pea enam nende ülalpidamiseks kulutusi tegema. Küsimus ei ole ainult toetustes, vaid ka kõiges muus, mis vaesusega kaasneb. Töötus kasvatab kuritegevust, see aga toob ühiskonnale paratamatult lisakulu. Inimeste tervis halveneb igas mõttes - nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Seegi on täiendav kulutus. Töötute lapsed ei suuda ennast elus rakendada - jälle lisakulu.
Nii et äärmiselt oluline on analüüsida olukorda, teha sellest järeldused ning poliitiliste mehhanismidega formeerida niisugune võim, kes mõistab vastutust ja teeb omalt poolt maksimumi, et arengut optimeerida.
Veel midagi. Me peame otsustavalt muutma oma suhtumist naisesse, emasse. See tähendab, et peame tegema kõik selleks, et naine tunneks ennast turvaliselt. Naine ei pea töökohast loobuma seepärast, et tal sünnib laps. Igal pool - kaupluses, tööl, bussis - kõikjal peab naisele kui emale langema austav tähelepanu.
Me ei tohiks elada rikaste ja ilusate eeskuju nimel, vaid ainult elu nimel. Tunnistagem, et õige palju on meie rahvuslike väärtushinnangute süsteemis devalveerunud. Üleminekuühiskonnas oleme unustanud paljud olulised tõed ja reeglid, mis olid rahvuslikult välja kujunenud. Kui poleks olnud seda süsteemi, siis poleks me suutnud oma iseseisvust taastada. Kümme aastat tagasi mõtlesime kõik oma rahva tulevikule, nüüd oleme suurel määral selle unustanud.
Sakala: Te rääkisite küll naisest, aga ei rääkinud üldse laste toetustest. Mis te arvate, kas selle piskuga, mida riik praegu maksab, saab ema üldse oma lapse üles kasvatada?
Täiesti selge, et ei saa. Selles ei ole mingisugust kahtlustki. Minul siin ei ole korrektne hakata sellist arvet tegema, kust ja kui palju me oleksime saanud raha kokku hoida - kas mõne väga kalli välismaise nõustaja arvelt või mille arvelt. Aga see oleks olnud väga oluline. Kas või selleks, et toetada koolitoitu.
Arvestagem, et tervikuna on meie rahva tervislik olukord tõsiselt halvenenud. Eriti käib see laste kohta. Üle poole meie ühiskonna liikmetest elab sotsiaalselt väga rasketes tingimustes. Sellest peaaegu 60 protsendist elab kolmandik täielikus vaesuses, teine kolmandik lihtsalt vaesuses ja kolmas kolmandik kahe vaesuse piirimail, kartes kogu aeg kukkuda sellesse sfääri, kus ei jätku vahendeid isegi normaalsete vajaduste rahuldamiseks.
Me peame suutma tulla selle küsimuse juurde järgmise aasta eelarvet kokku panema hakates. Ma tahan loota, et poliitilised jõud suudavad siin ühise arusaamani jõuda.
Sakala: Härra Rüütel, kas te olete uhke selle riigi üle, mille president te olete?
Jah, ma olen uhke selle riigi üle. Eelkõige siiski nendes mälestustes, kui eesti rahvas suutis taastada oma iseseisvuse. Ta tegi seda unikaalselt: 1988. aasta 16. novembril julgeti ja suudeti öelda Moskvale, et me taotleme oma täielikku iseseisvust, et Eesti seadused on ülimuslikud Moskva ees. Berliini müür langes alles aasta hiljem.
Me olime oma tahtekindluses ja korrektsuse eeskujuks kogu maailmale. Järgnenud kümne aasta kestel oleme olnud üks edukamaid üleminekuriike, aga hind, mida selle eest oleme maksnud, on olnud ülimalt kallis.
Mul on häbi ainult siis, kui loen, et eestlased on Euroopas aastaga toime pannud enam kui 90 pangaröövi. Siis on mul tõesti häbi. Ometi mõtlen ma, et eestlane pole mitte geneetiliselt nii halb, vaid et siin taga on meie, juhtide, tegematajätmised.
Me pole suutnud ühiskonda niimoodi organiseerida, nagu me suutsime oma iseseisvust taastada. Sellest on kahju.
Sakala: Kas te näete nüüd siin Kadriorus Eestit teistsugusena kui Toompeal istungitesaalis olles?
Ma usun Eestisse. Ja ma usun, et me suudame sõlmida rahvusliku kokkuleppe, ma kasutaksin isegi sõna "leppimuse". On väga oluline mõista, et me jääme väikerahvana elama ainult siis, kui suudame ühiselt kõike teha, mis on eluliselt vajalik meie järeltulevale põlvele ja rahvana kestma jäämiseks.
Pärnu Postimees: Härra president, septembrikuus suri Pärnumaal metanoolimürgitusse 68 inimest. See tont kummitab meid endiselt. Mida te eesti rahvale soovitaksite seoses alkoholiga?
Praegu tarvitatakse Eestis piirituseks ümberarvestatult üle 10 liitri alkoholi aastas ühe inimese kohta. See ületab igasugused füsioloogilised normid. Aga käsu või üleskutsega pole siin võimalik midagi muuta. Inimene tarbib liigselt alkoholi ikka mingis erilises psühholoogilises seisundis ja sotsiaalsetes tingimustes. Sellest kujuneb üldine kultuur.
Ühiskonna eesmärk peaks olema korraldada asju nii, et iga tema liige saaks elada täisväärtuslikku elu. Igale inimesele peab olema antud võimalus ennast teostada. Kui me seda mõistame, siis suudame välja tulla ka sellest august, kuhu praegu kukkunud oleme.
Pärnu Postimees: Seoses metanooliohvritega veel üks küsimus. Kes on selles katastroofis süüdi, kas inimesed ise või need, kes mürki müüvad või hoopis politsei, kes teeb oma tööd viletsalt?
Süüdi oleme meie, juhid. Me pole suutnud ühiskonda tasakaalustatult arendada.
Kirja pannud Tõnis Tõnisson
Ilmus Rapla maakonna lehes Nädaline 23. veebruaril 2002
|
| |
|
vpk.ee
