| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Sakala 19. veebruaril 200219.02.2002
President Arnold Rüütli arvates tuleks elada elu nimel, mitte ainult rikaste ja ilusate eeskuju järgides.
Kas te olete uhke selle riigi üle, mille president te olete?
"Jah, olen uhke. Eelkõige mälestustes, kuidas eesti rahvas suutis oma iseseisvuse taastada. Olen uhke selle üle, et 1988. aasta 16. novembril juleti ja suudeti seda Moskvale öelda. Berliini müür langes ju aasta aega hiljem."
Milline on teie meelest olnud meie riigi kiire arengu hind?
"Väga kallis. Näiteks kui meil on ühe pensionäri kohta umbes 1,5 töötavat inimest, siis näiteks Rootsis on see arv 2,7. Enam-vähem sama on see Ameerikas ja Euroopaski. Kui nemad tunnevad tõsist muret, mis saab 25-30 aasta pärast, ning on oma ühiskonna arengut ja iivet väga tõsiselt analüüsinud, siis meie sotsiaal- ja rahvastikuteadlaste sõnum pole poliitikuteni jõudnud.
12 miljardi krooni eest oleme erastades oma põhivarasid müünud. Sealt saadud raha on suurel määral eelarve katteks läinud, aga nüüd ei ole enam suurt midagi müüa. Ja sellist eelarvekatet pole kuskilt tulemas.
Madal iive aga tähendab seda, et ühiskonna kulutused suurenevad olulisel määral. Võib-olla 15-30 aasta pärast ei ole meil enam tööjõudu ja me peame seda sisse tooma hakkama. Kuigi praegu on veel viimane aeg vajalikke meetmeid rakendada, ei ole me suutnud seda teha.
Selles, kui palju raha eraldada paljulapseliste perede ja laste toetuseks, pole parlamendis poliitilist konsensust saavutatud. Nii mõnedki erakonnad on oma programmidesse lastetoetused sisse kirjutanud, aga selle realiseerimine on paljuski olenenud valitsuskoalitsiooni seisukohtadest. Samal ajal on päris ohtralt raha kulutatud muude küsimuste lahendamiseks.
Arvan, et toetused on veel väike osa nendest kuludest, mida ühiskond kandma peab. Näiteks töötus kasvatab kuritegevust, inimeste tervis halveneb nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt ja nende perede lapsed ei suuda täisväärtuslikku ellu sisse elada. Selle hind on palju kallim."
Kuidas panna noored Eesti emad sünnitama?
"Me peame muutma suhtumist naisesse, emasse ja emadusse. Tööl tuleks teha kõik selleks, et naine tunneks end turvaliselt, et ta poleks sunnitud lapse sündides töökohast loobuma. Et tööintervjuu järel valitaks ka emasid, mitte vabasid ja lasteta noori naisi, kes poleks laste haigustest sõltuvad.
See tuleks kas või seadusega paika panna, et ema võiks lapse haigestudes tulla tunni võrra hiljem tööle ja töölt paar tundi varem lahkuda.
On täiesti iseenesestmõistetav, et mitte ainult mehed, vaid ka naised pakuvad lapsega emale bussis istet. Et naisesse ja emasse austava tähelepanuga suhtutakse.
Rääkisin sellest ka meie naisministritega, et kujundada tuleks suhtumist elada mitte ainult rikaste ja ilusate eeskuju järgi, vaid elu nimel."
Kas ainult moraalse toetuse ja väikese lastetoetusega saab lapse üles kasvatada?
"Ei saa, selles pole mingit kahtlust. Ehk oleksime me väga kalli välismaa nõustaja palkamise raha pidanud lastetoetusteks suunama?
Üle poole meie inimestest elab sotsiaalselt rasketes tingimustes, millest ligi kolmandik täielikus vaesuses, teine kolmandik vaesuses, kolmas osa aga vaesuse piirimail, kartes veelgi halvemasse olukorda sattuda. Neil peredel on ju lapsed.
Me peame selle küsimuse juurde tulema juba järgmise aasta eelarve kujundamisel lausa otsustavalt. Ma tahan loota, et poliitilised jõud suudavad sellest ühiselt aru saada."
Pärast teie presidendiks saamist helistasid toimetusse maainimesed, kes avaldasid rõõmu ja lootust, et president Rüütel annab neile saamata jäänud piimaraha tagasi. Milliseid lootusi te neile annate?
"Piimaraha ei saa ma neile mitte kuidagi lubada. Küll aga püüan omalt poolt teha kõik selleks, et me suudaksime oma arengut igas mõttes, nii regionaalselt kui majandusvaldkonniti, tasakaalustada.
Kes on maainimestest suure tööga ja ennast ohverdades suutnud vee peale jääda, need veel toodavad piima. Paljud meie piimatöötlejad ei pea kulude kokkuhoiu mõttes võimalikuks väiketootjalt piima kokku vedada. Ja keegi ei ole seda ühe-kahe lehma pidajat kaitsta suutnud. Maainimene on selles stiihias sees. Aga nii me enam edasi minna ei tohi.
Eesti talu on väike: kümmekonna või mõne hektari haritava maaga talupidamine ei suuda sellele konkurentsile vastu panna. Aga Eesti põllumajandus on täiesti konkurentsivõimeline. Ja seda tänu töökusele, läbimõeldud tegevusele ja väga tõsisele geneetilisele potentsiaalile, mida põllumajandusteadus on aastakümnetega loonud.
Tahan loota, et põllumajandustoetuste süsteem, mis hakkab juba toimima, aitab taludel edasi areneda."
Kuidas te suhtute sellesse president Rüütlisse, kes tuleb ekraanile "pehme ja karvasena"?
"Pean ütlema, et ma pole seda saadet täies ulatuses näinud. Olen vaid osaliselt visanud pilgu esimesele ja teisele saatele sarjast "Pehmed ja karvased". Põhjus on lihtne: minul kui pereisal oli toimetusi, mis tuli sel ajal lihtsalt ära teha. Kuuldavasti jookseb see sari edasi."
Kas teie arvates peaks selle poliitikute pilamise saate ära keelama?
"Arvan, et minul pole õigust sekkuda. Me elame demokraatlikus ühiskonnas ja meil on ajakirjandusvabadus. Tuleb fikseerida: see on tänane Eesti ja midagi pole parata. Ajakirjandus tervikuna on nähtus, mis sõltub väga palju kultuurist ja sellest, millisele tasemele oleme oma kultuursuses jõudnud.
Ajakirjanduse otsene kohustus on minu meelest objektiivse informatsiooni edastamine kõige toimuva kohta. On väga oluline, et üleminekuühiskonna ajakirjandus pakub analüüse arengu põhifaktorite viisi, et kaasa aidata sügavamale mõtestatud tegevusele ja ühiskonda suunata. Kui aega üle jääb, siis võiks tegelda meelelahutusega, mis oleks huvitav ning informatsiooni ja puhkust pakkuv. Ja see kõik peaks vastama eetilistele nõuetele.
See ongi kultuuri küsimus, kuivõrd osatakse ja suudetakse saateaega maksimaalselt ära kasutada."
Eve Rohtla
|
| |
|
vpk.ee
