In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President Paasikivi-Seura ja Tuglas-Seura korraldatud kõnekoosolekul 24. jaanuaril 2002 Helsingis
24.01.2002


Eesti prioriteedid


Austatud daamid ja härrad!
Head soome sõbrad!

Mulle suureks auks olev esinemine teie ees leiab aset Paasikivi Seura ja Tuglas Seura algatusel ning kutsel. Tänades selle võimaluse eest lubatagu alustada nendele seltsidele nime andnud kahe suurmehe tsiteerimisega.

Soomele erakordselt kriitilisel ajal, 16. juulil 1944 kirjutab Juho Kusti Paasikivi, mees, kelle järgi tunneme täna Soome poliitilise ajaloo üht olulisemat liini, oma päevikus järgmist:

"Meilla on luodettu oikeuden ja oikeudenmukaisuuden voimaan. Historia ei näy antavan siihen perustetta. Historiaa lukiessaan tulee pessimistiksi. Valtiot toimivat Staatsräsonin mukaan. /- - -/ Se on ulkopuolella hyvän ja pahan. / - - - / Staatsräsonin rajoitus, sen suhde moraalin on kysymys, minka ratkaisemisest eritysesti riippuu ensi kädessä pienten valitioiden tulevaisuus, mutta loppujen lopuksi myös suurten ja koko ihmiskunnan menestys."

(Tõlge: Meil on loodetud õiguse ja õigluse jõule. Ajalugu ei näi andvat selleks alust. Ajalugu lugedes muutud pessimistiks. Riigid tegutsevad Staatsräsoni, riigi huvi eesõiguse kohaselt. /- - - / See on väljaspool head ja kurja. / - - - / Staatsräsoni piiramine, selle suhe moraali on küsimus, mille lahendamisest eriti sõltub eeskätt väikeste riikide tulevik, kuid lõppude lõpuks ka suurte riikide ja kogu maailma edukus.)

Ja Soome lahe lõunakaldal kuulutab pea kogu eelmise sajandi Eesti vaimuelu mõjutanud Friedebert Tuglas Vabariigi esimesel aastapäeva-aktusel Estonia teatris 1919: "Kõige rahvameelsem vabariik, mis võimaldab kõige suuremal määral isiku ja hulga arendamist, mis kasvataks rahvuslikku kultuuri ja oleks vaba maailma aadetele, mis annaks vaimu ja keha toitu kõigile, kes ta piirides - sellisena tahame näha Eesti tulevast riiki."

Me näeme nende kahe mehe, 75-nda eluaasta künnisele jõudnud Paasikivi ja alles 33-ndat käiva Tuglase mõtteavaldustes kõrvuti seismas kahte vastandlikku hoiakut. Ühelt poolt ajaloolist skepsist, teisalt optimismi, ühelt poolt alalhoidlikkust, teisalt unistajalikku idealismi, ühelt poolt toetumist üksnes omaenda kogemusele ja tarmule, teisalt avatust ja suurejoonelisust.

Ja ometi, need vormiliselt vastandlikud hoiakud moodustavad olemusliku osa meie mõlema rahva mentaliteedist. Nende sünteesiks on tung ja tahe olla suurem oma saatusest. Enamgi veel, see on kogu meie elu läbiv tahe ja tung olla oma saatuse peremees. Soomlastele tähendab see "soome sisu" (suomalainen sisu), eestlastele on selleks "jonn" ja "kasu".

Muidugi on tulnud mõlemal rahval teha selle nimel arvukaid järelandmisi, taluda ülekohut ja loobumisi, maksta kõrget hinda oma vabaduse ja iseseisvuse eest. Kuid nii, nagu oleme suutnud aastatuhandeid püsida selle karmi looduse keskel, olles koguni teinud temast sõbra ja iluideaali, nii oleme hakkama saanud ka oma ajalooga.

Daamid ja härrad!

Neis kõnet alustanud kahes tsitaadis on - kui soovite - kokku võetult väljendamist leidnud Eesti tänasedki prioriteedid, mida võiks ümber sõnastada ka kohustustena.

Eesti kohustus riigina on olla usaldusväärne partner rahvusvahelises tööjaotuses ja julgeoleku tagamise süsteemis. Seda usaldusväärsust ja loodetavust saame aga tagada tingimusel, et osaleme ise aktiivselt riikide huvide (Staatsrösen) ja inimkonna ühise moraali tasakaalustamisprotsessis, kui siinkohal taas viidata J.K. Paasikivi päevikus lausutule.

1980. aastate lõpus, 1990-te algul - "laulva revolutsiooni" päevil oli meie sõnumiks maailmale, et just Eesti ja kogu Baltikumi iseseisvus on vältimatu eeldus rahvusvahelise stabiilsuse tagamisel.

Olgem ausad, meie sellekohasesse püüdlusse suhtuti toona vägagi umbusklikult ja eelarvamustega. Külma sõja stereotüübid nägid maailma bipolaarsena, Staatsräson domineeris ajaloolise õigluse üle. Meile anti mõista, et meie vabaduspüüd ei tohi mingilgi määral kõigutada maailmas väljakujunenud jõudude tasakaalu. Kuid see oli hirmu, mitte usaldusele ja koostööle rajatud tasakaal. Kogesime seda omal nahal kohe pärast seda, kui Eesti NSV Ülemnõukogu - institutsioon, mida Eesti hilisajaloo käsitlustes tavatsetakse nimetada okupatsioonivõimu esindusorganiks, sai ometi hakkama kogu Nõukogude Liidus ja ehk isegi maailmas pretsedenditu teoga, kuulutades 16. novembril 1988 Eesti NSV seaduste ülimuslikkust Nõukogude Liidu seaduste suhtes.

Praktiliselt ükski sadadest kõrgelt palgatud sovetoloogidest ei osanud ette näha Nõukogude Liidu niisugust tulevikku, kus üks tema koosseisu vägivaldselt lülitatud nn. vabariik üritab legaalsel teel vabaneda okupatsioonist. Me uskusime, et rahva tahtega ümbritsetud seaduslikkusega võib kummutada selle tahte vastast seaduslikkust ning taastada ajaloolist õiglust. Meie läksime parlamentaarset teed mööda ja see sai võimalikuks ainult seetõttu, et tolleaegses ülemnõukogus olid rahvuslikud jõud, kellele sai toetuda. Ühtlasi tõestas meie valitud tee seda, millele juhtis tähelepanu juba 1970. aastate algul pärast Tšehhoslovakkia sündmusi hilisem USA presidendi nõuandja rahvuslikes küsimustes Zbigniew Brzezinski: Nõukogude Liitu ei saa lagundada ei seesmise ega välise vägivallaga, vaid see võib aset leida üksnes seesmise teisenemise kaudu. Meenutagem, et 1988. aastal, kui Rahvarinne Eestis alustas demokraatliku "laulva revolutsiooniga", püüdsid Taga-Kaukaasia rahvad jõuda sihile nö. otseteed kasutades. Nende katse lämmatati aga samas veriselt. Sel ajal käis võitlus kahe süsteemi vahel maailma teisteski piirkondades, mis aga samuti ei suutnud kõigutada Nõukogude Liidu toonast imperiaalset staatust. Oluline on osutada, et Berliini müürgi langes alles aasta pärast Eesti iseseisvusdeklaratsiooni 3. oktoobril 1989.

Tagantjärele võib see kõik tunduda imena - ja seda ta ka oli. Kuid selle ime põhjaks, mis tõi Eestile kümne aasta eest veretult tagasi 1940. aastal kaotatud vabaduse, oli ülima ratsionaalsusega kaalutud kõigutamatu rahva iseolemise tung.

Mäletan end esindavat seda iga oma rakuga, kui seisin mõni päev hiljem pärast Ülemnõukogu otsust selle Presiidiumi esimehena Kremlis otsekui ülekuulamisel ja süüdistuskokkuvõtte ettelugemisel. Ja seda televisiooni otseülekandes! Mäletame aga ka hästi üksindust ning jäist kesta, mis meid koos lõunanaabrite lätlaste ja leedulastega ümbritses peaaegu pooleteise aasta jooksul pärast iseseisvusdeklaratsioonide väljakuulutamist. Alles Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu tunnistamine Nõukogude Liidu poolt andis võimaluse Lääneriikidelgi üha selgemateks seisukohavõttudeks nn. Balti küsimuses. Ometi teame nüüd sedagi, et Nõukogude Liidu satelliitriikide vabastamine Nõukogude mõju alt ning Saksamaa taasühendamine oli maksimum, mida toonane perestroikameelne Nõukogude Liit oma isolatsioonist väljumiseks oli Läänele lubanud. Eesti ja teised Balti riigid ei kuulunud sellesse "projekti". Põhiline, mida neil aastail kuulama pidime, oli manitsus, et ärgu me ajagu pilli lõhki.

Olen hiljem sellele palju kordi mõelnud, miks rahvusvaheline toetus Eesti püüdlustele oli nii visa tulema. Muidugi on üks seletus sellessamas Staatsräson'is, millest pihib oma päevikus J.K. Paasikivi. Aga see oli ka harjumusliku poliitilise käitumise inerts, mis ei lasknud valitsema pääseda kujutlusel, et rahvuslikku ja riiklikku enesemääramisõigust on võimalik legaalsel teel realiseerida ka Nõukogude Liidu taolises üliriigis. Just need ajad tõid esile võrdõiguslikkuse kontseptsioonis tänagi varitseva silmakirjalikkuse: kõik on küll võrdsed, kuid mõni on veel võrdsem.

Võidakse ju öelda, mis siin enam arutleda. Eesti võitis tagasi oma iseseisvuse ning rahvusvahelise avalikkuse toetus mängis siin olulist rolli. Nii see tõesti oli. Ent kui võetakse kõneks prioriteedid, siis ei saa mööda tingimustest, milles neid prioriteete seatakse ja teostatakse. Kümme ja enam aastat tagasi oli Eesti prioriteediks taastada oma iseseisvus. Kuid selle kõrval pidime lakkamatult maailmale tõestama, et seda taastamist ei pea kartma. Usun, et me õnnestusime selles ettevõtmises.

Nüüd, kümme aastat hiljem tunnistavad loodetavasti ka kõige skeptilisemad analüütikud, et iseseisvad Balti riigid on kasulikud mitte ainult nende naabritele, vaid kogu Läänemere regioonile ja laiemalt võttes ka Euroopale tervikuna.

Eesti tänaseks püüdluseks on liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Oleme olnud selles sama järjekindlad kui omariikluse taastamisel. Oleme tunnetanud selle vältimatust. Meenutan, et Eesti oli üks innukamaid Esimese maailmasõja järel käivitunud Paneuroopa liikumise ning Richard Coudenhove-Kalergi poolt 1923. aastal asutatud Paneuroopa Uniooni toetajaid. Nagu teame, lähtubki Euroopa Liidu idee sellest liikumisest. "Ühendatud, vaba, tugev ja rahulik Euroopa," oli siis ja on ka nüüd lipukirjaks. Sellise Euroopa rajamine on nõudnud kõigilt osapooltelt kannatlikkust ja isegi teatavaid loobumisi. 1930-ndatel aastatel ei olnud Euroopa veel küps ühinema uuel, euroopaliku tsivilisatsiooni alusel ja euroopalikus teadvuses. Läks vaja veel üht iseäranis julma kogemust, et veenduda: iga järgmine sõda lähendab inimkonda enesehävitamisele. Läks vaja veendumuse kujunemist, et Euroopa ühine majandusruum võimaldab ka igal üksikul Liitu kuuluval riigil püsida maailmamajanduse konkurentsis.

Muidugi ei ole tänane ega ka tulevane Euroopa Liit see, mida ta oli selle alusstruktuuride käivitamisel. Võib mõista ka euroskeptikuid, kes on hoiatanud Euroopa Liitu liigse bürokratiseerumise ja tsentraliseerumise eest. Eestiski on olnud mõttevahetusi selle üle, kas Euroopa Liidu tulevik on föderatsioon või konföderatsioon. Ajalooline traditsioon näib toetavat konföderatiivsust ja regionaalsust. Olen juba oma varasemateski esinemistes rõhutanud eesti majandusgeograafi Edgar Kanti baltoskandia ideed ja teen seda nüüdki. Eesti poolt vaadatuna tähendaks see riiklike ja rahvuslike huvide kontsentrilist sidumist Euroopa keskustega. Meil on välja kujunenud ääretult tihe majanduslik, poliitiline ja kultuuriline koostöö Soomega. Kuid meil on vajalik säilitada aastakümnete jooksul kujunenud sidemed ka meie lõunanaabrite, Läti ja Leeduga. Eesti paradoks on selles, et me oleme Soome silla kaudu Põhjamaa, kuid piltlikult väljendudes, meie sängiks on keskeuroopalik Baltikum. Eesti unikaalne asend - olla keskliige Põhjamaade ja Baltikumi vahel võimaldab olla just meil baltoskandia regionaalse koostöö eestvedajaks. Kui Eesti lõpetab sel aastal ühinemisläbirääkimised Euroopa Liiduga, mis sai kokku lepitud Laekeni kohtumisel, ning Eestist saab juba paari aasta möödudes Euroopa Liidu täieõiguslik liige, siis avaneb meil järjekordne võimalus tõestada, et iseseisvate väikeriikide kaasamine rahvusvahelistesse koostööstruktuuridesse aitab tegelikult kaasa kogu rahvusvahelise dialoogi süvendamisele.

Just väikeriikide kaudu leiab rõhutamist vähemuste printsiip. Alati on keegi kellegi või millegi suhtes vähemuses. Selle põhimõtte juurdumine demokraatlikes ühiskondades on aidanud süvendada nende ühiskondade sisemist paindlikkust ning diversiteeti. Miks ei võiks siis seesama põhimõte laieneda ka riikidevahelisele suhtlemisele.

Eesti teiseks oluliseks püüdluseks on liitumine NATO-ga. Seegi on kohanud umbusku. Kuid kui vabastada end kivinenud bipolaarsuse eelarvamusest, kui vaadata, mis maailmas on viimastel aastatel aset leidnud, siis mõistetakse ka seesuguse sammu loomulikkust. Kollektiivse julgeoleku tagamisel ei saa olla halle tsoone või koridore. Iga riigi kaitsetahe ja -võime, millest kõik alguse saab ning mida ka Eesti on viimased kümme aastat üles ehitanud, peab olema ühel või teisel viisil seotud laiemate julgeolekustruktuuridega. Eriti nüüd, maailmas kasvanud terrorismi ohu ees saab selgeks, et NATO üheks deviisiks olev "kõik ühe, üks kõigi eest" on võetav kogu julgeolekulise koostöövõrgustiku väljatöötamise põhimõttena. Millise konkreetse koostöö vormi üks või teine riik valib, see sõltub ajaloolisest ja militaarsest traditsioonist, ettevalmistusest, potentsiaalist ja paljudest muudest teguritest. Eesti hindab kõrgelt Soome Vabariigi kaitsestrateegia põhimõtteid, seda, et üks iseseisev riik peab eeskätt lootma omaenda kaitsevõimele ja vastutama selle eest. Raske on ülehinnata teie riigi panust Eesti kaitsepõhimõtete väljatöötamisel ja juurutamisel. See, et Eesti on valinud NATO liikmelisuse, ei saa kahandada ka meie edaspidist kaitsealast koostööd. Juba nendegi Ida- ja Kesk-Euroopa riikide kogemus, kes on saanud NATO liikmeteks, on näidanud, et see ei tähenda jõudude kontsentreerimist eesmärgiga kellelegi vastanduda. Tegemist on demokraatlike riikide kaitsetahte ühendamises, teatud standardite, käitumisviiside kokkusobitamises vastastikkuse usalduse alusel. Eesti liikumisel NATO suunas on see aasta otsustav. Me loodame, et sügisel toimuv Praha kohtumine lõpeb asjaomase kutse esitamisega Eestile. Oleme selle nimel tõsiselt pingutanud.

Kuid ilmselt on siinkohal paslik rõhutada, et kuipalju ei kõneldaks Euroopa Liidu või NATO vihmavarjust, ei juhindu Eesti liitumisläbirääkimistel üksnes saaja või anuja positsioonilt. Eesti ei vaja varjumist, meie rahvuslik ja riiklik eneseväärikus dikteerib meile valikute ratsionaalsuse. Eesti liitumised ühe või teise rahvusvahelise koostöö- ja julgeolekustruktuuriga peavad olema ja ongi kantud selgest teadmisest, et Eesti võtab ka omalt poolt selged kohustused ja vastutuse.

Daamid ja härrad!

Olen peatunud Eesti riigi nö. välistel prioriteetidel, mis peavad kindlustama raami meie sisemiseks arenguks. Ometi on need kaks, nii välised kui sisemised prioriteedid omavahel tihedalt seotud. Eesti ühiskonna ja poliitilise süsteemi sisemine tasakaal, demokraatia jätkuv areng on need eeldused, mis toetavad Eesti riigi usaldusväärsust. Meie kohustused iseenda vastu on sama suured nagu kohustused teiste ees.

Aga selles osas on meil veel palju teha. Väliselt paistab Eesti edukas, inimarengu koefitsient kasvab tõusvas joones. Meie riik kuulub majandusliku avatuse poolest maailma tippude hulka. Kuid me teame ka, et oleme selle edu saavutamiseks maksnud kõrget hinda, mille üheks väljenduseks on olnud Eesti ühiskonna sisemine lõhestatus ja poliitika võõrandumine rahvast. Varsti saab aasta 26 Eesti ühiskonnateadlase pöördumisest avalikkuse poole. Selles kirjeldati ohutsooni, milles Eesti ühiskond sisemiselt asub. Siinsamas läinud aasta 13. augustil peetud seminaril "Eesti 1991-2001" esinenud Tartu ülikooli politoloogiaprofessor Rein Ruutsoo loetles terve hulga neid valupunkte, mis on andnud asjatundjatel võimalust rääkida sotsiaalsest ja eetika kriisist. Eesti realiteediks on Ruutsoo hinnangul see, et rahvusliku kogutoodangu poolest oleme jõudnud alles 1991. aasta tasemele, et viiendik meie rahvast on tööta, et kümnendik meie lastest praktiliselt ei käi koolis, et meie rahva arv on kümne aasta sees vähenenud 10 protsenti ja see väheneb jätkuvalt! Meid peab tõsiselt mõtlema panema nüüd juba kindel perspektiiv, et näiteks aastal 2030 on eestlasi vaid u. 800 000 ja täna puuduvad võimalused seda arvu oluliselt mõjutada.

Siit tulenevad ka meie olulised prioriteedid: luua kõik tingimused ühiskonna jätkusuutlikuks arenguks. Me ei saa apelleerida üksnes majanduskasvule mõtlemata samas kogu ühiskonnale. Eesti lähiaja sotsiaalpoliitilised otsustused peavad lähtuma elukvaliteedi nõudest. Soome taolistes heaoluühiskondades elavatele inimestele on elukvaliteedi tagamise nõue iseenesestmõistetav: see on inimeste rahulolu - mis sõltuvalt kultuuriti on mõistagi subjektiivne - oma ühiskonnakorralduse, igapäevase toimetuleku ja suhtlusvõimalustega. Elukvaliteet on tegelikult inimväärika elamise kriteerium: igal inimesel, olgu ta noor või vana, asugu ta sotsiaalsel redeli kõrgemal või madalamal astmel, olgu ta rikas või vaene, olgu ta terve või haige, peab olema võimalus tunda end väärikalt. Just seesuguse elukvaliteedi saavutamine on üks Eesti sisemise püüdluse prioriteete.

Head kuulajad!

Teile võib jääda mulje, et Eestil on oma prioriteetide kehtestamisega võtnud endale niipalju kohustusi, et elamisele endale ei jäägi enam aega. Aga kui vaatame meie rahvatraditsiooni, siis näeme, et kogu elu koosnebki selle üleval hoidmisest. Selles seisneb meie põhjamaisus. Peame kogu aeg olema liikumises, tegevuses, muretsema homse pärast. Me ei saa end lõdvaks lasta. Sest siis ei oleks meid enam rahvana. Eestlaste - aga usun, et see kehtib ka soomlaste kohta - pärisosa on valvelolek, valmidus kasutada õigel hetkel õiges kohas ja õigel ajal oma võimalust. Kasutada oma eeliseid ja unikaalset kogemust, mille meie esivanemad on meile pärandanud. Seepärast arvan ma jätkuvalt õigustatud olevat rõhutada seda, mida 1880-te aastatel rõhutas meie rahvusliku ärkamisaja üks liidreid Jakob Hurt: Eestil ei ole antud võimalust saada suureks rahvaks jõult ja arvult, saagem selleks siis vaimult.

Mida see tähendab? See tähendab püsivat kohustust õppida. Asjaolu, et igal aastal täidavad Eesti ülikoole tuhanded noored, kõneleb sellest, et õppimistarve on meie rahvasse sisse kodeeritud. Haridus, mis oma sisult pole midagi muud kui valmisolek, on eelduseks, et suudame vastu võtta ka kõige keerukamad ja vastutusrikkamad väljakutsed. Meie põhiliseks väljakutseks on ja jääb aga Eesti ise, selle taasloomine. Eesti, see on looming - on öelnud üks eestluse ideolooge, Valter Rand.

Teisiti polegi see mõeldav, sest erinevate tsivilisatsioonide piiril elava rahva ja riigina on meie prioriteetide prioriteet - kestmine. Aga kesta saab üksnes end taasluues ja kestmisvõimalusi otsides.

Tänan teid tähelepanu eest!


Soome keeles:
Viron Tasavallan presidentin Arnold Rüütelin esitelmä Paasikivi-seurassa 24.1. 2001


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee