| |
 | Otsused | | |
81. "Kirikute ja koguduste seaduse" väljakuulutamata jätmine04.01.2002
Jätan välja kuulutamata Riigikogus 18. detsembril 2001 vastu võetud "Kirikute ja koguduste seaduse".
Leian, et seaduse § 33, millega täiendatakse Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi usuühingute kohta" (RT 1991, 45, 550) p 2, on vastuolus põhiseaduse §-dega 12 ja 48.
"Kirikute ja koguduste seaduse" §-ga 33 lg 1 täiendati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi usuühingute kohta" p 2 teise lausega, mille kohaselt kirikusse või usuühingute liitu ühinenud usuühinguks loetakse ka ühing (ühendus), mille põhitegevuseks enne okupatsioonivõimude poolt teostatud sundlõpetamist oli usutunnistusekohane moraali-, eetika-, haridus-, kultuuri-, diakoonia-, sotsiaalse rehabilitatsiooni, hoolekande- või misjonialane tegevus väljaspool kirikule või kogudusele iseloomulikke usuliste talituste vorme ning see tegevus on olnud selle kiriku või usuühingute liidu üheks põhitegevuseks, samuti ühing (ühendus), mis enne okupatsioonivõimude poolt teostatud sundlõpetamist oli liikmeskonna, aruandluse või muude sidemete kaudu seotud selle kiriku või usuühingute liiduga.
"Kirikute ja koguduste seaduse" § 33 lg 2 annab kirikule või koguduste liidule õiguse taotleda eelnimetatud ühingutelt (ühendustelt) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist juhul, kui nad on omandireformi käigus esitanud sellekohase avalduse.
Põhiseaduse § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. "Kirikute ja koguduste seaduse" § 33 lg 2 sõnastuse järgi koheldakse ebavõrdselt kirikuid või koguduste liitusid, kes esitasid avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ning neid, kes vastavat avaldust ei esitanud, kuna avalduse esitamise ajal kehtinud seadus seda ei võimaldanud.
Põhiseaduse § 48 lg 1 järgi on igaühel õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja liitudesse. Põhjendamatu on "Kirikute ja koguduste seaduse" § 33 lg 1 õigustloov norm, mis laiendab tagasiulatuvalt ja meelevaldselt usuühingute (ühenduste) ringi, kes enne Eesti Vabariigi okupeerimist kuulusid kirikutesse või usuühingute liitu. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi usuühingute kohta" p 2 täiendamine teise lausega sätestab kirikusse või usuühingute liitu kuuluvaks ka usulise tegevuse või muude organisatsiooniliste sidemete kaudu seotud ühingud (ühendused). Enne Eesti Vabariigi okupeerimist kehtinud "Kirikute ja usuühingute seaduse" (RT 1934, 107, 840) §-de 1, 3 ja 26 kohaselt oli kirikuil ja usuühingute liitudel enesekorraldamise ning omavalitsemise õigus, nende põhimääruste (põhikirjade) alusel oli liitu uue liikme vastuvõtmine nende ainupädevus, kusjuures kirikusse või usuühingusse astumise otsustas iga isik ise.
Vastavalt "Riigikogu kodukorra seaduse" §-le 111 lg 1 avatakse läbirääkimised Vabariigi Presidendi poolt väljakuulutamata jäänud seaduse uuesti arutamisel ainult Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta. Vabariigi Presidendi 29. juuni 2001 otsus nr 1112 ""Kirikute ja koguduste seaduse" väljakuulutamata jätmine" ei sisaldanud motiive, mis oleks põhjendanud vajadust täiendada Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsust "Eesti Vabariigi usuühingute kohta".
Pean vajalikuks 18. detsembril 2001 vastu võetud "Kirikute ja koguduste seadust" Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.
Arnold Rüütel
Avaldatud Riigi Teatajas 2002 Lisa, 7, 65
|
| |
|
vpk.ee
