| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eesti Pensionäride Liidu jõulutulel 8. detsembril 2001 Tallinna Linnahallis08.12.2001
Head Eestimaa naised ja mehed!
Olen südamest rõõmus võimaluse üle kohtuda teiega Jõulukuul. See on meie laiuskraadil küll kõige pimedam aeg, kuid meie südamed on täidetud jõuluootuse ja lootusega valguse uuele võidukäigule.
Moele vaatamata ei seisne Jõulude tähendus ometi selles, kui kallid on meie kingitused või kui rikkalikult on kaetud meie jõululaud, vaid ennekõike selles, kui avatud oleme üksteisele. Inimene algab teisest inimesest nii bioloogilises kui sotsiaalses mõttes. Keel ja kultuur on pikaajalise kollektiivse tegevuse tulemus. Ilma teisteta ei oleks me need, kes oleme ja kelleks endid peame. Seetõttu on ka kõige olulisem jõulukingitus meile teise inimese lähedus, mida rõhutab ka kristlik Jõulusõnum.
Jõulud on muistsetest aegadest olnud eestlastele valgusepühad. Meie esivanemad olid kogenud ja ka meie teame, et pärast talvist pööripäeva peatub pimeduse pealetung ning päevad hakkavad lõpuks jälle pikemaks minema. See meeli rõhuvas pimeduses tekkiv valgusejanu on meis nii tugev, et elame seda ikka ja uuesti läbi igal Jõuluajal - aastast aastasse, sajandist sajandisse.
Meil teiega, head sõbrad, on olnud see teise-tunnetus ja lugupidamine ligimese vastu enesestmõistetav. Vastasel juhul ei oleks me suutnud taastada oma riigi iseseisvust ega luua eeldusi tulevikuvõimalusteks. Need aastad pole olnud kerged, nagu suurem osa teie kõigi elust. Vanemad teist mäletavad Eesti Vabariiki enne sõda ja sõjale järgnenud okupatsioone. Tuli sõdida maailmasõja erinevatel rinnetel, mille vallapäästjaks polnud meie, kuid mille raskeimat kaotusekoormat oleme pidanud jagama koos teiste väikerahvastega. Paljud teist küüditati Siberisse selle eest, et teie vanemad ja teie ise olite ausad eesti inimesed. Ent vaatamata kibedale alandusele pöördusite ometi kodumaale tagasi, et laastatud Eesti elu parandada ja seejärel ka uueks looma hakata.
Suur osa meist pidi seda, mis II Maailmasõja koledustele vaatamata Eestimaal alles jäi, alal hoidma ning kaitsma suurriikliku imperialismi rünnakute eest. Sellest võitlusest väljusime võitjatena eeskätt seetõttu, et tahtsime ja oskasime ühte hoida, et meie jaoks oli ühisväärtusi, mille nimel olime nõus loobuma paljustki.
Tänane Eesti ei ole veel see, millest unistasime kümne aasta eest. Kuid ometi on meil olemas unistuste alus - iseseisev Eesti riik oma tõusvas joones kulgeva majanduseluga, üha tugevneva kaitseväe ja rahvaalgatusliku Kaitseliiduga. Meil on üha kaunimaks muutuva pealinna kõrval oma koha leidnud ja tasapisi kosuvad maakonnakeskused. Meil on Tartu oma Alma materi ja teiste kõrgkoolidega, kellel kõigil on kindel koht nii Eesti kui ka rahvusvahelises teadus- ja hariduselus.
Aga meil on ka sotsiaalselt lõhenenud Eesti, kus üks osa peab end paremaks ja teine kogeb tõrjutust.
Meil on oma probleemidega üksi jäetud maarahvast ja viletsusega võitlevaid maakohti. Paljud teenekad inimesed on teenimatult tähelepanuta jäetud ja arvatud möödanikku, kuigi just tänu nende jõupingutustele jõudsime oma iseseisvumisvõimaluse ära oodata.
Head sõbrad! Eesti on teel. Muidugi sooviksime, et see teekond oleks rõõmurohkem. Teie elutarkusest ja kogemustest ning noorte ettevõtlikkusest sõltubki ju tegelikult meie riigi homne päev. Selleks peaksime suutma kanda Jõulude ühtekuuluvustunnet endas ka argipäevadel. Tean, et teie seda suudate ja loodan, et leiate oma tahtejõudu ka noortega jagada.
Ilusat Jõuluaega teile ja jätkuvat lootust teie südametesse!
|
| |
|
vpk.ee
