| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Postimees 16. novembril 200119.11.2001
Rüütel: võõrandumisest päästab poliitikute häbitunde taastamine
Tänane taassünnipäev peaks Eestile meenutama, et ühtsuses peitub jõud ning tähtsad otsused saavad sündida ainult rahvaga nõu pidades, tõdeb vabariigi president Arnold Rüütel.
President Arnold Rüütel, olite Eesti eesotsas 16. novembril 1988 ning juhite seda riiki taas 13 aastat pärast suveräänsusdeklaratsiooni. Kas kujutasite Eestit toona ette just niisugusena, nagu on tänane reaalsus? Kas teie soovid ja mõtted on täitunud?
Ma arvan, et päris täpselt ei suutnud seda ette kujutada meist keegi. Kuigi oli teada, et leiab aset paradigma vahetus, et rahumeelselt toimunud laulvale revolutsioonile peab järgnema majandusrevolutsioon, polnud me ehk kõik siiski valmis nii kiireks ja nii vastuoluliseks üleminekuperioodiks.
Suhteliselt kõrgemat hinda maksis muutuste eest Eesti maarahvas. Igaüks pidi ühest teatud päevast saama hakkama üksnes omaenese tarkusest. Tegelikult oleks ilmselt pidanud mõtlema võimalusele, et talupidamine eksisteerib koos suurtootmisega. Nüüd ju seisame ikkagi tõsiasja ees, et konkurentsivõimeline põllumajandus rajaneb suurtootmisel.
Siit võib ka järeldada, et kõik soovid ja mõtted pole täitunud. Oodatust suuremaks on kujunenud ka lõhe vanema ja noorema põlvkonna vahel. Mõnikord jääb mulje, justkui elaksime eri maailmades.
Viimasel ajal on palju kõneldud esimesest ja teisest Eestist. "Esimene" kuuldavasti ähvardavat lahkuda, kui keegi hakkab neile peale panema kohustusi "teise" Eesti toetuseks. Mina lootsin kümne aasta eest siiralt, et suudame jätkata niisama inimsäästlikult, kui alustasime laulvat revolutsiooni.
Täna tuleb tõdeda, et oleme saavutanud suurt edu majanduse makrotasandil, oluliselt vähem aga säästva majanduse, säästvate inimsuhete, säästva ühiskonnamudeli loomisel ja rakendamisel.
Olen siiski arvamusel, et nii väike rahvas nagu eestlased saab loota ennekõike omaenda jõule, sellega ka iseend säästes.
16. november on kalendris märgitud tähtpäevana. Kas tähtsustame seda päeva piisavalt?
See on üks väga tõsine tähtpäev ning selle tähendus on võrratult suurem, kui me tihti mõtleme. Tahan rõhutada, et Eestis toimus taasiseseisvumine rahulikult, veretult, suutsime ka Moskvaga asja nii läbi viia, et füüsilist konflikti ei tekkinud.
Meie 16. november 1988 oli esimene samm, millele Moskva reageeris šokiga. Maailm ei suutnud meie tegevust mõista, sest see tähendas Nõukogude Liidu lagunemist.
NL aga oli olemuselt totalitaarne ja militaarne. Sellise riigi lagunemine on keeruline. Lääneriikide juhid ühtpidi toetasid meid, teistpidi manitsesid, et me ei oleks liiga järsud. Eesti pani aluse NLi lagunemisele ja andis teetähise paljudele riikidele.
16. novembrit tuleb hinnata kui väga tõsist etappi Eesti ajaloos ja ka rahvusvahelises mastaabis. Selle päeva järelmõju näeme ju ka Putini ja Bushi värskes kohtumises. See päev andis ka tõuke Venemaa ühiskonna demokratiseerimise protsessidele.
Tulles Vene-Eesti suhete tänasesse päeva - kolmapäeval reageeris Venemaa välisministeerium väga teravalt Mart Laari kirjale, milles peaminister käsitles Venemaalt lähtuvaid ohte. Kas möönate, et see kiri teravdas meie suhteid idanaabriga?
Päris kindlasti. Samal ajal tuleb öelda, et see oli erakonnasisene kiri. Selles sisalduv info oli öeldud mõnevõrra teises toonis, kui me räägime avalikult.
Sellega ei taha ma Mart Laari õigustada, et eri tasanditel me räägime ühest ja samast asjast erineva tooniga. Kuid siiski oli see kiri midagi muud kui avalikult ja ametlikult öeldu. Laari kiri erakonnakaaslastele ei sisaldanud Eesti ametlikku seisukohta.
Kui aga rääkida asjast endast, siis Eesti-Vene suhted tuleb üles ehitada reaalsele ja loogilisele alusele, mis seisneb eelkõige selles, et tuleb kujundada mõlemat poolt huvitavad ja mõlemale poolele kasulikud majanduslikud suhted. Selleks on kõik eeldused olemas.
Eestil on väga head sadamad transiidi korraldamiseks. Eesti suudab toota palju Vene turule, alates tööstustoodangust ja lõpetades põllumajandussaadustega. Samal ajal me oleme võibolla huvitatud Vene toorainest, aga ka kaupadest, mida saab Venemaalt soodsama hinnaga.
Muud suhted kujunevad loomuliku koostöö alusel ja probleemid hakkavad kaduma. Ma soovitaksin kõigil poliitilistel jõududel lähtuda nendest reaalsetest alustest. Arvan, et ka Euroopa Liidu seisukohad langevad siin meiega kokku. Ei ole õige Eesti-Vene suhteid teravdada, kui selleks ei ole põhjust.
Kuidas saaks Eesti-Vene suhteid parandada?
Leian, et oluline on lähtuda põhimõttest püüda oma naabritega maksimaalselt hästi läbi saada. Vaenlase kuju otsimine võiks jääda sellesse minevikku, kust me oleme koos Venemaaga tulnud.
Regionaalne lähenemine välispoliitikas tähendab eeskätt suhete normaliseerimist omaenda lähiümbruses. Vene Föderatsiooniga on meil head väljavaated poliitilise ja majanduskoostöö arendamiseks, seda enam, kui Eestist saab lähiajal loodetavasti Euroopa Liidu liige.
Kas teie jaoks on Euroopa Liit Eestile ainuvõimalik tee?
Täiesti kindlalt peame liikuma Euroopasse. Õigemini: me peame minema sinna, kus olime kahe maailmasõja vahel.
Küsimus on, millisesse Euroopa Liitu me läheme. Ma leian, et me peame minema sellisesse Euroopa Liitu, mis on riikide liit. Euroopa Liit on päris kindlasti meie tulevik ja selles osas on ühel meelel nii Riigikogu fraktsioonid kui ka valitsus.
Milliseid erandeid peaks Eesti euroliitu astudes endale nõudma?
Meie läbirääkimised sellises võtmes just praegu toimuvadki. Ma usun, et me suudame Euroopa Liidult taotleda mitmeidki erandeid. See puudutab näiteks keskkonnakaitse probleeme, põlevkivile eristaatust.
Kriitiliselt võiks öelda, et oleksime pidanud juba varem ka mõnes küsimuses tõstatama ajapikenduse vajaduse. Näiteks mis puudutab saanitaarnõuete täitmist põllumajandussaadusi töötlevates ettevõtetes, koolides, kaubandusvõrgus, sööklates jne. Õige on, et need küsimused tuleb lahendada, kuid ajas on küsimus.
Kui me aga piiratud vahendite tingimustes üleliia pingutame, siis paneme end majanduslikult ja sotsiaalselt raskesse olukorda. Ma ei mõista aga ei läbirääkijatele ega valitsusele siin mingit süüd. Ma räägin sellest kui probleemist.
Milline on siiski teie suhtumine välismaalastele maa müümisesse? Olete veendunud vastane? Selline oli vist teie esimesi poliitilisi avaldusi presidendiks valimise järel.
See on väga keeruline küsimus. Tulenevalt sellest, et me avasime täielikult toiduainete turu ja meie naabritel Läänemere ääres - Rootsis, Taanis, Soomes -, aga ka kaugemates maades, seal subsideeriti põllumeest. Muidugi meie põllumehed sellises olukorras konkureerida ei suuda.
Paljud inimesed võtsid maa tagasi eesmärgiga hakata talu pidama. Siit traagika: inimesed lootsid isatalu tagasi saades, et jätkavad vanemate alustatut, kuid nad ei suuda ka praegu konkurentsis püsida. Nad ei saa toetusi, mida EL võimaldab. Seega on olukord põllumajanduses ülimalt keeruline.
Põllumajandusele pole reaalset sobivat majanduskeskkonda, selletõttu on ka meie maahind madal. Maksavad ainult mereäärsed ja looduslikult kaunid kohad ja needki on kordades madalamad kui mujal maailmas. Sellepärast on ebareaalne maad lausa nii müüa, et kes soovib, see tulgu ja ostku.
Et aga vastavad seadused on vastu võetud, siis mina presidendina muidugi ei saa neid eitada. Ma saan üksnes üles kutsuda inimesi käituda reaalselt ja hoiduda, et maa ei langeks spekulatsioonide ohvriks.
Kuivõrd aeg läheb edasi, siis olukorrad võrdsustuvad. Ka Eesti astumisel ELi. Vaat siis me võime rääkida maast kui ühest turu objektist. Praegu aga peaksime sellest hoiduma.
Kordan, et mind valesti ei mõistetaks: ma ei ole põhimõtteliselt maa müügi vastu, ma olen aga maaga spekulatsiooni vastu.
Nii et kui välisinvestor soovib Eestis osta maad, et oma tehas püsti panna, siis sellisele maa müügile te vastu ei ole?
Selle vastu ei ole mul midagi. Kellelgi ei ole selle vastu midagi. Ta ei soovi maad sadades hektarites ja ka üldsus pole selliste asjade vastu protesteerinud.
Aga keelenõuded. Kas need tühistada rahvaasemikele või ei? Kired pole vaibunud.
Ühtpidi pole sugugi loogiline, et inimene, kes ei valda piisavalt eesti keelt, saab valitud Riigikokku. Rahval on ohutunne, et kui eesti keelt mitte valdav inimene valitakse Riigikokku, siis teda võidakse ära kasutada intsidentide korraldamiseks. Rahvas on ta valinud, aga tal ei lasta rahva tahet realiseerida, sest meil käib töö Riigikogus eesti keeles ja siit edasi hakatakse meid igat pidi süüdistama.
Mul kui presidendil ei ole siiski õige sellele küsimusele üheselt vastata. Seda lihtsalt põhjusel, et sellistes poliitilistes küsimustes parlament oma eri poliitiliste jõududega peaks leidma konsensusliku otsuse.
Ma usun, et meie Riigikogu on teel sellele reaalsele lahendile. Põhiseaduslikult pole õige, et president tõuseb siin parlamendi üle.
Kui kaugele ulatuvad praegu presidendina teie käed, et Eesti elu edendamiseks midagi tõelist ära teha?
Presidendi käteulatuse määrab ära vabariigi põhiseadus ja nagu te teate, pole see eriti lai. Põhimõtteliselt parlamentaarse riigi puhul ei saakski enamat tahta.
Peab siiski tunnistama, et nendeski raamides on presidendil siiski võimalik mõjutada protsesside kulgu. Ma pean silmas eeskätt presidendi vahendavat rolli eri huvigruppide ja poliitiliste jõudude vahel.
Esimene töökuu ongi näidanud, et selles osas kujuneb koormus kõige suuremaks ja see vahendav roll pole olnud mulle võõras, mistõttu püüan seegi kord anda oma parima, et tähtsamates küsimusest saavutada konsensust.
See vahendav roll laieneb ka maakondade ja keskuste vahelisele suhtele. Olen enne presidendiks valituks tulemist ja ka pärast seda külastanud eri paiku Eestis ja veendunud, kui suurt puudust tegelikult tuntakse kas või elementaarsema informatsiooni järele, mis puudutab majandus- ja poliitilisi otsuseid.
Alahinnata ei saa tõenäoliselt ka presidendi suhtlemist avalikkusega. Minu eelkäija Lennart Meri tavatses öelda, et Eesti riik töötab 24 tundi ööpäevas. Ja et nii töötab ka vabariigi president. Selles on oma mõte.
Presidendi üheks oluliseks panuseks peab olema kindlasti pideva kohalolekutunde võimendamine. Vähemasti peaks see nii Eesti-taolises riigis olema, kus me kõik vajame ühendavaid keskmeid. President on üks nendest.
Pole just kerge koorem kanda, kuidas on teie tervis?
Taasiseseisvumise aastatel ma tundsin, kuidas minu tervis pidevalt halvenes. See viis mind lõpuks kriisini välja. Kuid tänu meie suurepärastele südamekirurgidele operatsioon õnnestus täielikult.
Praegu tunnen end paremini kui palju aastaid tagasi. Ma tunnen ennast hästi, töötan väga pikad päevad. Lasin teha enda huvist lähtuvalt mitmed analüüsid ja ühtegi kõrvalekaldumist pole.
Milles on teie hea vormi saladus, olete ikkagi soliidses eas.
Ma arvan, et ma olen pärinud emalt-isalt hea tervise. Olen teinud noores eas ka päris tõsiselt sporti. Aktiivne füüsiline tegevus, ehitasin veel ka kodu, praktiliselt oma kätega, see ongi aidanud kaasa heale tervisele.
Ütleksin ka, et jaatav ellusuhtumine. Ma mõtestan kõike protsessidena. Me võiksime näiteks praegu siin teiega tülitseda mingi probleemi üle väga tõsiselt, näiteks enesevalitsuse kaotuseni välja. Aga me võime juba mitte veerandtunni, vaid viie minuti pärast täiesti reaalselt arutleda rahulikult, kui me oleme jõudnud mingi reaalse otsuseni. Seda isegi juhul, kui mul ei ole õigus olnud ja ma olen olnud sunnitud teiega nõustuma.
Ka terved eluviisid. Ma võtaksin praegu teie terviseks, kui teil oleks praegu tähtpäev, näiteks 25 grammi. Miks mitte meeldivalt mingit jooki, kuigi ma ei suuda eraldada mingit kõrgklassi jooki siin.
Olete presidendi rolli sisse elanud?
Pean tõesti ütlema, et siia majja tulles pole mulle midagi uudset olnud. Sest kõik on siin toimunud. Eesti suveräänsuse otsused on ju tehtud nendes samades ruumides, nende samade toolide peal istudes. Tunnen end siin koduselt.
Olukord on praegu ju rahulik. Mis aga on võibolla võõras, on kõikvõimalikud rituaalid ja protokollid, milleks tollel ajal polnud aega. Selles on vahe.
Vaadates veel kord tagasi teie eelmisse ametiaega, milline peaks olema taassünni päeva sõnum tänasele Eestile?
Et ühtsuses peitub jõud. Ja et riigi ning rahva saatust määravad otsused valmistatakse ette koos rahvaga, temaga juba eelnevalt nõu pidades ja mõeldes alternatiividele.
Tänagi on ju küpsemas mitmeid meie tulevikku määravaid otsuseid - liitumine Euroopa Liiduga, NATOga -, mis ei ole ainult poliitikute teha, vaid mille taga peab seisma kogu rahva tahe. Ma ei kahtle, et nende sammude vajalikkust mõistetakse, kuid poliitikud ja eksperdid peaksid siin rohkem suhtlema rahvaga, et ei tunduks, nagu surutaks rahvale midagi kahtlast jõuga peale.
Meil on üldse kahjuks süvenemas mentaliteet, et rahvas ei ole piisavalt tark tähtsates küsimustes õigeid otsuseid langetama, et peetakse vajalikuks ettehooldust. Mõnikord mõnd poliitikut kuulates on mind vallanud tunne, et eesti rahvas kõlbab küll valimiste ajal võimulepürgijatele toetust andma, aga tal pole suuremat asja riigijuhtimise juurde vahepealsel perioodil.
Kuidas saaks seda lõhet poliitikute ja rahva vahel vähendada, kuidas ületada võõrandumist?
Olen sellele küsimusele juba eelmisteski vastustes viidanud. Tähtis on kahtlemata vastutustunde ja ütleksin isegi, et häbitunde taastamine. Kui ollakse ikka teinud vigu või kedagi petnud, siis peab olema valitsejatel ka valmisolek tagasi astuda kuni poliitikast loobumiseni välja.
Miks arvatakse, et poliitika ongi üks räpane mäng ja et selles osalemine tähendabki petmist, korruptsioone, intriige. Sellega nagu võetakse juba ette õigustus mängida ka valekaartidega. Aga siis ärgu ka imestatagu poliitilise võõrandumise üle.
Olete riigipea otsevalimise toetaja.
Leian, et see ongi üks rahva usalduse - kui soovite, taastamise - võtmeküsimus. Kui presidenti loetakse riigi esimeseks isikuks, siis peab rahval olema võimalus vahetult ka selle isiku nimetamisel kaasa rääkida.
Kui presidenti valib rahvas ja presidendi üle omakorda valvab põhiseaduslik kohus, nagu seda pani ette ka Lennart Meri, siis avaneb presidendil võimalus otse vastutada ka rahva ees.
Väga paljud inimesed, eriti maainimesed, panevad teile kui presidendile ka praegu lootusi, et elu läheb nüüd paremaks. Kuidas kavatsete nende lootusi realiseerida?
Oma igapäevase tööga. President iseenesest ei saa kuidagi Eesti elu paremaks teha. Küll aga saab ta osutada nendele mehhanismidele, valitsuse tegevusele, kuidas meie elu paremaks muuta.
Eesti vajab tasakaalustamist. See on juba pool teed parema elu suunas.
Urmas Klaas
|
| |
|
vpk.ee
