| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Euroopa Liidu riikide suursaadikute auks antud pidulikul õhtusöögil 30. oktoobril 200130.10.2001
Ekstsellentsid!
Daamid ja härrad!
Mul on väga hea meel võimaluse üle tervitada teid, Eestisse akrediteeritud Euroopa Liidu liikmesriikide suursaadikuid siin, Kadriorus Eesti Vabariigi presidendi residentsis.
Nagu see residents, aga ka seda ümbritsev Kadrioru park ja kogu ajalooline Tallinn kannavad endas läbinisti euroopalikku vaimu. Kindlasti olete märganud meie arhitektuuris, keskkonna kujunduses ja siinses mentaliteedis midagi tuttavlikku.
See tuleneb meie ühisest Euroopa kodutundest, mida on kujundanud aastatuhandeid Euroopa mandriosal ja saartel arenenud tsivilisatsioon. Eestist sai selle tsivilisatsiooni osa 13. sajandi algupoolel. Kuid uuemad teooriad kinnitavad, et meie esivanemad jõudsid koos jääkilbi taganemisega oma praegusele asualale ajavahemikus 18 000 kuni 7000 aastat enne meie ajaarvamist. Ja see liikumise lähtekoht oli just ala, mida tänases mõistes peetakse päris-Euroopaks.
Niisiis on eestlased Euroopa põlisrahvas. Rahvas, kes viimased viis tuhat aastat on püsinud ühes ja samas kohas, viljelnud maad ja eriomast rahvakultuuri ning hoidnud läbi sajandite elavana oma keelt.
Saatus pole meid hellitanud. Teine maailmasõda koos sellele järgnenud nõukogude okupatsiooniga oleks Eestile maksnud peaaegu kogu eksistentsi. Aastatel 1940-1950 kaotasime enam kui kümnendiku rahva koguarvust. Kui meil poleks õnnestunud kümme aastat tagasi võita taas kätte oma riiklik iseseisvus, oleks Eesti vajunudki unustusse.
Euroopa riigina oleme saanud tunda end vaid pisut üle kolmekümne aasta. Ometi juba 19. sajandi teisel poolel, esimese rahvusliku ärkamise ajal, sai eesti haritlaseliidile selgeks, et eesti rahva, tema keele ja kultuuri kestvust võib tagada üksnes omariiklus ja tihe seotus ülejäänud Euroopaga.
Väärib meenutamist, et Eesti oli üks innukamaid Esimese Maailmasõja järel käivitunud Paneruroopa liikumise ning Richard Coudenhove-Kalergi poolt 1923. aastal asutatud Paneuroopa Uniooni toetajaid. Nagu teame, lähtubki Euroopa Liidu idee sellest liikumisest.
Nii toonase Euroopa Uniooni kui ka Rahvaste Liidu ebaõnnestumise paljude põhjuste seas tuleks rõhutada üht: kättemaksust ajendatud ajaloo "korrigeerimist". Euroopa ei olnud siis veel küps ühinema uuel, euroopaliku tsivilisatsiooni alusel ja euroopalikus teadvuses. Selleks vajati veel üht ja iseäranis julma kogemust, et veenduda: iga järgmine sõda lähendab inimkonda enesehävitamisele.
1950. aastatel alanud Euroopa konsolideerumine, mis 1990. aastate alguseks kinnistus täna juba harjumuslikuks saanud Euroopa Liiduks, tõestab, et sedakorda on Euroopa küps ühinema riikide liiduks, kus ühiseid ressursse on võimalik paindlikumalt ja efektiivsemalt kasutada. Vana tõde, et ühenduses peitub jõud, on võitmas eelarvamusi ja ajaloo poolt meie teele veeretatud takistusi.
Sellesse, demokraatlikke traditsioone kõrgelt hindavasse riikide kooslusse tahab astuda nüüd ka Eesti. Meie tagasitee Euroopa riikide perre on olnud pikk. Kuid kordagi pole me kaotanud lootust, et ajalooline õiglus seatakse jalule ja et - nagu kümmekond aastat tagasi laulva revolutsiooni päevil Eestis oli tavaks öelda - ükskord me võidame niikuinii.
Oma liikumises Euroopa Liiduga ühinemise suunas ei juhindu Eesti siiski mitte ainult oma ajaloolistest argumentidest, vaid ka vajadusest tõestada, et Eesti liitumisega võidab ka Euroopa Liit.
Nii nagu kogu Euroopa on läbi aegade olnud eestlastele väljakutseks, nii on seda meile ka Euroopa tsivilisatsiooni riikide ja rahvaste ühendusena esindav Euroopa Liit.
Tõstkem klaasid teie riikide, Euroopa Liidu ja meie ühise tuleviku terviseks!
|
| |
|
vpk.ee
