In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President Viluste Põhikooli avamisel 26. oktoobril 2001
26.10.2001


Austatud maavanem!
Austatud ministrid!
Austatud Viluste rahvas ja kallid lapsed!

Täna - uue koolimaja avamisel siin Vilustes, kus on vaimuvalgust jagatud juba üle 230 aasta, tahaksin ma meenutada Himmastest pärit Eesti suurmehe doktor Jakob Hurda kõnet meie esimesel üldlaulupeol 1869. aastal. Mäletatavasti esitas Hurt selles programmilises etteastes kolm soovi, mis kõik olid seotud haridusega. Esimesena soovis ta, et pärisorjusest vabanenud rahvas peaks aktiivselt osa võtma - Hurda sõnul - "igapäevasest vaimuharimisest" - ja seda just õpetlikku kirjandust lugedes. Teiseks soovis ta, et haritud eestlane ei vaataks üle õla oma rahva peale, et ta ei jätaks oma kodukanti ja kodumaad, vaid jääks eesti meheks igas olukorras. Kolmandaks soovis Hurt, et eestlane ei lepiks ainult valla- ja kihelkonnakooliga, vaid asutaks ka kõrgema astme koole ja jätkaks õpinguid seal.

Hurda poolt öeldu pole oma tähendust sugugi kaotanud, kuigi pealtnäha meie koolivõrk toimib tõhusalt ja meid võiks rõõmustada iga-aastane suur tung kõrg- ning ülikoolidesse.

Aga paraku, mitte kõigil pole läinud nii hästi, kui siin, Vilustes, kus kool saab endale uue kuue, milles tarkuse taga nõudmine nüüdsest palju mugavam ja turvalisem. On kohti, kus koole on koguni sulgeda tulnud. Ja iga niisugune sulgemine on tähendanud ka elu hääbumist selles külas või vallas.

Eesti võimalus rahvana edasi kesta peitub hariduse kvaliteedis ja võrdsete võimaluste tagamises hariduse omandamiseks. Eesti vajab ainult väga häid koole, kus on väga head õpetajad ja mille lõpetajad suudavad ning tahavad edasi õppida. Sellepärast ongi meil kõigil hea meel teie kooli üle. Häid koole on tarvis üle kogu Eesti, mitte ainult suurtesse linnadesse. Me peame looma võrdsed võimalused nii linnale kui maale. Eesti peab arenema tervikuna. Meie rahvas on väike ja me ei saa endale lubada, et ükski noor inimene jääb ilma korralikust haridusest.

Jakob Hurda soovidest pean iseäranis ajakohaseks seda, et haritud eestlased ei lahkuks oma kodukohtadest, ammugi siis Eestist. Kahjuks on sageli nii, et pärast haridustee lõppemist võetakse kodutee ette vaid vanemate vaatamiseks või siis kooli- ja klassi kokkutulekuteks. Mõistagi ei ole see kooli teha, kas suurem osa selle õpilastest jätkavad kodukohas elu edendamist või mitte. See on kogu riigi regionaalpoliitika küsimus, küsimus sellest, kas inimestel jätkub tööd ja motivatsiooni elamiseks oma kodukülas, vallas või maakonnas ka seejärel, kui kõrged koolid selja taha jäetud ja kutsed kätte õpitud. Selleks et noored ei lahkuks oma kodukohast, peab soodustama kohalikku ettevõtlust. Ühendusteed keskustega peavad samuti olema sedavõrd kindlad, et ka Eesti kõige kaugemas kandis elav pere ei tunneks end suurest maailmast ära lõigatuna.

Tunnistagem, et meie rikkus ei ole mitte põlevkivi ega fosforiit, vaid vaimne pagas, mille saame oma vanematelt ja koolist. Täna, siin Vilustes koos teiega kooli avades, on hea meel tõdeda, et üks seeme meie ühisest rikkusest leiab uue koolimaja näol viljaka pinnase. Koolimaja peab olema piirkonna elu keskuseks, kuhu ka õhtul on alati võimalik tulla, kus töötavad huvialaringid ja tehakse sporti. Teil on need võimalused nüüd olemas, kasutage need ära. Ärgu kustugu selles majas valgus ei laste, nende vanemate ega õpetajate jaoks.

Tark õpilane ei arene ilma targa õpetajata. Tahaksin siin ja teie ees tänada teie õpetajaid. Tihti on nii, et õpilased saavad õpetaja töö suurusest aru alles hilisema elu käigus, kui õppetükki, mis koolis tundus nii ebavajalikuna, läheb elus ka tegelikult tarvis. Õpetaja oskuse mõõdupuuks on õpilased, õpilaste suutlikkust näitab elu edasiminek ja elu peab katkematult arenema. Õpetaja töö peab kestma üle aegade.

Soovin teile kõigile sügavat vagu hariduspõllu kündmisel! Hoidke oma kooli, hoidke oma kodukohta!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee