| |
 | Proua Ingrid Rüütli intervjuud | | |
Proua Ingrid Rüütel ajalehele Arter 29. septembril 200129.09.2001
Vastu tahtmist presidendiprouaks
Ingrid Rüütel ei kavatse jääda vastse esileedina riigipea kõrvale tummalt seisma. «See on mulle koormav, väsitav ja igav,» ütleb ta.
Kui kaheksa päeva tagasi Eesti presidendivalimiste teises voorus hääli loeti, meenus Ingrid Rüütlile ühtäkki ülikooliaegne, natuke mustlaseverd kursusekaaslane. Too oli vaadanud tumedapäise Ingridi kätt ja ennustanud talle suuri muutusi elu teisel poolel. Et ta tõuseb kõrgele, siis vahepeal elab normaalset elu ja seejärel tõuseb taas ja veelgi kõrgemale.
Kui Arnold Rüütlile antud valijameeste häälte arv lähenes 184-le, tekitas ammune käejoonte lugemine Ingrid Rüütlis ebausklikku hirmu. «Kuigi ma ei ole ebausklik,» lisab ta.
Mustlaseverd õpingukaaslase ennustus läks täppi. Ingrid Rüütlist saab Eesti uus esileedi.
Nägin teid viimati lapselapsega polikliinikus. Aga nüüd hakkab vanaema-põli teil tõenäoliselt läbi saama.
Ei, kindlasti mitte. Arvan, et pean eluaeg mitut rolli täitma, ja see jääb niiviisi. Võtan koduabilise, sest majapidamine ja laste kantseldamine käib muidu üle jõu.
Kui palju te pühendate end lastelastele?
Kogu vaba aja. Hommikul läheme koos kooli ja kui õhtul kodus olen, siis oleme jälle koos. Maria ja Helena on Tartus minu hoolduse all, ja kui ma Tallinnas olen, siis elan seal teise tütre pere pool. Mul endal on kaks last, nüüd on viis lapselast.
Ega te vist vaimustuses olnud, et abikaasa presidendiks valiti.
Ütleksin, et ühest küljest oli see hea ja paljud inimesed rõõmustavad selle üle - ja selle üle ei saa ma mitte rõõmustada. Eesti riik on ju praegu natuke palju paremale viltu. Puutun oma töös palju kokku selliste inimestega, kelle elu ei ole läinud paremaks, vaid paljudel juhtudel hoopis halvemaks, näiteks inimesed ääremaadel. Ja välismaal olen kohanud palju Eestist emigreerunud noori - alates Rootsi ehituste lammutajatest kuni USA kõige kallimalt tasustatavate ülikoolide professoriteni välja -, kes on läinud sinna tööd ja paremat elu otsima.
Mis tundega võtsite vastu teate, et Eestimaa Rahvaliit on teinud teie abikaasale ettepaneku hakata presidendikandidaadiks?
Algul ütlesin, et ära hakka (naerab). Pikalt me seda ei arutanud. Õnneks me ei näe teineteist nii palju, et me väga palju vaielda saaksime.
Millised olid teie argumendid presidendikandidaadiks hakkamise vastu?
Mõtlesin, et nagunii ta presidendiks ei saa. Aga pärast vaatasin, et ta saab end debattidel teostada ja saab rahvaga kohtuda. See meeldib rahvale ja meeldib ka talle. Lisaks lükkasid need kohtumised ümber Isamaa Kassisaba kõrtsis loodud müüdi, et ta põeb mingisugust seniilsushaigust. See oli ääretult inetu lugu. Osteti ära üks joodikust ajakirjanik, kellele maksti, ja too saatis Soome ühele kollasele ajalehele vastava loo, ja enne, kui leht selle avaldas, saatis ta presidendi kantseleisse järelepärimise, kas seda võib avaldada, ja sealt vastati, et võib.
Kui palju pelgasite verejahti, mis valimiskampaaniatega kaasas käib?
See oli väga ebameeldiv. Hulk aega sai rahus elada ja nüüd hakkas jant jälle otsast peale. Ja kestab veel mõnda aega.
Kas te abikaasaga arutasite ka, kuidas võimalikke rünnakuid tõrjuda?
Inimesed peaks siiski mäletama seda, et ta oli juhtfiguur taasiseseisvumise protsessis, ja ma olen kindel, et ilma temata ei oleks see üldse realiseerunud. Käisin toona kaasas välisvisiitidel, olen isiklikult vestelnud paljude Lääne tipp-poliitikutega. Nende ametlik suhtumine oli, et nad ei aktsepteeri meie okupeerimist, aga praktiliselt ei tahtnud nad aktsepteerida ka meie iseseisvumist, sest Venemaa oli palju tähtsam, ja kardeti, et me ohustame perestroikat. Oli ikka vaja palju seletada, miks perestroika meid ei rahulda ja miks on vaja täielikku iseseisvust. Ta tegi ikka kõvasti tööd.
Praegu öeldakse, et tal ei ole kontakte Läänega. Tal on tohutu suured kontaktid! Kõigi juhtivate lääneriikidega sai räägitud. Tõlgi vahendusel küll, aga ega kõiki keeli saa keegi osata. Ma ei tea, kui palju on maailmas üldse presidente, kes nii väga keeli oskavad.
Kui sageli vaagisite abikaasa võiduvõimalusi?
Mul ei olnud tema võitu erilist usku, sest aimasin, kui suured meeskonnad ja kui palju raha on teistel parteidel. Muidugi hoidsin pöialt selleks, et ta esineks hästi ja oleks tasemel. Aga ma oleks Saviga ka rahul olnud. Kuigi Kreitzberg oleks mulle veel rohkem meeldinud. Ta on tark ja aus inimene, jagan tema seisukohti. Tulviste poleks üldse meeldinud. Juba debattidel jättis ta halva mulje sellega, et olles ise psühholoog, sai vihaseks ja läks endast välja iga ebameeldiva küsimuse puhul. Mida ta siis veel presidendina teeks?
Mis mõtted jooksid teil läbi pea, kui teises valimisvoorus hääli loeti?
Olin täiesti kahestunud. Ühelt poolt tahtsin, et ta võidaks, ja teiselt poolt kartsin, et see pöörab mu elu täiesti segi.
Pärast taasiseseisvumist veeres teie elu ilmselt rahulikesse rööbastesse. Kas olite sellega rahul või tekkis aeg-ajalt igatsus omaaegse palavikulise elu järele, nagu see oli ülemnõukogu- ja Moskva-päevil?
Ei, sellist igatsust ei tekkinud. Mul oli niigi huvitav elu oma eriala ja lastelastega. Mulle on minu elu ja töö väga tähtis ja ma tahan seda võimaluste piires edasi teha.
Kas sellist tunnet mõnikord ei teki, et kisute end lõhki?
See on eluaeg nii olnud, et mul on olnud palju rolle. Juba kooliajast peale, kui õppisin viitele, käisin muusikakoolis ja spordikoolis, tegin isetegevust. Olen võimeline mitut asja korraga tegema, mille üle abikaasagi vahel imestab. Olen läbinud ju aspirantuuri ja kaitsnud kraadi laste hoidmisega kõrvuti. Igaüks ei ole selleks võimeline, mina olen.
Paratamatult tekib küsimus, kas teist võib saada eesti rahvale samasugune armastatud vanaema nagu oli Barbara Bush ameerika rahvale?
Vaat ei tea. Tema on ainult vanaema ja ei midagi muud. Minule kodused toimetused ei meeldi. Ma teen neid nii vähe ja lihtsalt kui võimalik. Mulle ei meeldi köögis askeldada. Perenaise roll ei ole minu lemmikroll. Ma teen selle endale minimaalseks.
Kes on olnud teie lemmikesileedi?
Leedu endise presidendi Vytautas Landsbergise abikaasa oli pianist ja muusikateadlane ja mulle tundub, et temaga olime sama tasandi inimesed. Esimeste leedide seas on nii huvitavaid ja toredaid kui ka ääretult tühiseid inimesi. Ainult välise hiilguse ihalus on minule täiesti võõras.
Oletan, et teie pereelus oli kõige pingelisem aeg Nõukogude Liidu lagunemine. Mis on teile sellest ajast kõige traagilisemana meelde jäänud?
Ikka see, kui putshi ajal tankid tulid. Olin lastega Tartus, ööd läbi oli meil raadio lahti. Alles pärast kuulsime, et käerauad olid valmis pandud ja arreteerimiskäsud välja antud. Mu abikaasa oleks siis olnud esimene, kes oleks ära viidud.
Kas sellist mõtet ei tekkinud, et äkki peaks Eestist põgenema?
Ei, absoluutselt mitte. Küll aga oli häid sõpru, kes pakkusid võimalust oma kodus või suvilas varjuda.
Abikaasa toonastel välisvisiitidel saite esimest korda nuusutada ka rahvusvahelist diplomaatiat. Oli teil samuti mõni roll täita?
Kõik mitteametlikud jutuajamised tegin kaasa, ametlikke kuulasin pealt. Mitteametlikel jutuajamistel olin abikaasale sageli tõlgiks, ja siis oli võimalus ka ise rääkida. Mäletan, et USA üks tollane minister küsis minult, kas me tõesti usume, et saavutame iseseisvuse. Ütlesin, et loodame seda väga, aga mitte through negotiations [läbirääkimiste teel]. Ta küsis, et kas te kavatsete Venemaaga sõda pidama hakata. Ütlesin, et muidugi mitte, aga arvestades praegust situatsiooni, võib Venemaal midagi juhtuda, nii et meil tekib võimalus läbi murda, nii nagu see oli 1918. aastal. Täpselt nii läkski.
Võib siit järeldada, et kavatsete Hillary Clintoni kombel aktiivselt poliitikasse sekkuda?
Ma olen tagasihoidlikum. Ega esileedi ikka ametlikesse jutuajamistesse sekku. Vastavalt protokollile peab ta olema vait isegi siis, kui väga raske on suud kinni hoida. Mitteametlikes vestlustes, kui mõni poliitik juhtub minuga vestlema, siis ma oma arvamuse muidugi avaldan.
Kas te ise ei ole tahtnud poliitikasse minna?
Mul on juba isaga seoses kurvad kogemused. (Ingrid Rüütli isa Neeme Ruus lasti 1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal maha - P. P.) Sellepärast ma ei tahtnudki, et mu mees tegeleb poliitikaga. Kui me abiellusime, küsis mu vanaema temalt, kas ta ikka julgeb meie perekonda tulla, sest meil on mitu põlve mehi hukka saanud. Ta vastas, et on agronoom ega hakka kunagi tegelema poliitikaga. Kui ta siis lõpuks ikkagi Tallinna läks, ei läinud ma temaga kaasa, vaid jäin lastega Tartusse. Juba sealt peale hakkas meie kahepaikne elu Tallinna ja Tartu vahel.
Kindlasti oleks ma võimeline olema poliitik, sest asju ajada ma suudan. Aga sisepoliitiline võitlus parteide vahel on nii tüütu ja ebameeldiv.
Millisena kujutate ette oma järgmiste aastate elu?
Arvan, et mõne aja pärast tuleb olla rohkem Tallinnas. Eks me esimesel võimalusel tule ikka Tartusse oma koju. Siin on ju ilus ja tore elada.
Ja turvameeskond rivistub maja ette üles
Ma ei tea, kas seda on vaja.
Aga ega te sellest pääse.
Ahjaa, kahjuks. See on omamoodi nuhtlus muidugi, aga seda ei tohiks öelda.
Ja abikaasa kannul hakkab kogu aeg käima käsundusohvitser.
Nojah, peaasi, kui ta vaid minu kannul ei käiks.
Eramu Tartus ja talukoht Saaremaal lubavad arvata, et rahaprobleemi teie peres pole olnud.
Kuna meil on siiski väga suur pere ja enamik pereliikmetest ei teeni, siis meie raha läheb terve pere, kümne inimese peale. Meil ei ole kunagi olnud kitsas, aga meil ei ole raha ka kunagi ülearu olnud.
Paljud ei suuda siiamaani leppida, et teie abikaasa sai presidendiks. Paljud said selle peale kurvaks...
... isegi vihaseks.
Kujutan ette, et teil on seda kõrvalt raske ja valus taluda.
Jah, see on ääretult ebameeldiv, kahtlemata. Aga ma olen sellega juba natuke harjunud ja samasugune olukord oli ka kümme aastat tagasi, kui süüdistati, et ta on endine parteitegelane. Aga inimene karastub. Olen võtnud sellise hoiaku, et ei võta neid etteheiteid külge, ja mul on üsna tugev iseloom. Juba lapsepõlves elasin Venemaal üle raskeid aegu. Elasime [Teise maailmasõja ajal] Tšeljabinskis, ja seal oli täiesti kriminaalne ümbrus. Majanduslikult oli nii raske olukord, et vanaema jäi skorbuuti ja tal kukkusid kõik hambad välja. Ja lapsed olid seal täiesti metsistunud.
Tšeljabinskist liikusime edasi Moskva lähedale Jegorjevskisse, kus läksin esimesse klassi. Esimesel päeval võeti mind kivirahega vastu, hüüti, et tulge vaatama, mittevenelane tuleb. Olen harjunud sellega, et mind kividega loobitakse. Varsti olin parim õpilane klassis. Panin end maksma, kehtestasin end.
Mida te presidendirollis kõige rohkem pelgate?
Seda, et need head lootused, mida abikaasa riigipea kohta vastu võttes endale seadis, olude sunnil ei täitu ja ta ei saa suurt midagi ära teha. See oleks kõige rängem.
Kelle abi teie esimese leedina enim vajaksite?
Mulle väga meeldiks, kui oleks üks inimene, kes aitaks mul ajada tualettide, soengute ja kosmeetikaga seotud asju. Ma tean, et kõigil maailma esidaamidel on sellised inimesed olemas, nad ei otsi iial ise endale juuksureid ega õmblejaid. Kasutaksin hea meelega nende teeneid. Söökla on minu meelest Kadrioru lossis olemas, nii et selle üle ei pea muretsema. Ja kui keegi tube koristaks, oleks ka tore, kui ma ei peaks seda ise tegema. See oleks elementaarne. Seda on paljudele vaja ka siis, kui nad ei ole esileedid.
Kuivõrd olete end vaimusilmas Kadrioru lossis juba sisse seadnud?
Ega ma ei tea, milline me elu saab seal olema. Mäletan, et seal on läbi kahe korruse neli väikest tuba - me ei mahu sinna äragi. Ja üldse, kui töö ja elu käib samas majas, see ei ole meeldiv. Ma ei hakka end iial tundma seal nagu kodus. Ja seal on vannituba, kus Vares Barbarus end maha lasi
Elada sellises korteris
Kas teil oleks meeldiv seal olla? Ja siis on seal elanud igasugused ülemnõukogu presiidiumi esimehed. Ja nüüd ma pean sinna minema. Ega mulle meeldi sealgi elada, kus Lennart Meri on enne elanud. Meil ei ole temaga eriti head suhted. Ta on minu suhtes vahel üsna inetult käitunud. Andke andeks, aga minu arvates on ta üsna väiklane inimene, kogu oma suuruse, intelligentsi, keelteoskuse ja hea literatuurse väljenduslikkuse juures.
Mure ühtlustava Euroopa ees
Ingrid Rüütel on 65 ja folkloristika grand old lady, kuid sellegipoolest pole noorte popkultuur talle võõras. Lõppeks on ta ju viiekordne vanaema. Tartus on tal kantseldada kolmanda klassi tüdruk Maria ja neljanda klassi tüdruk Helena. «Olen harjunud, et ühest toast kostab üks ja teisest teine muusika,» ütleb Ingrid Rüütel.
Eesti uuele esileedile meeldib dzäss, samuti rokkmuusika - aga ainult siis, kui see on hea ja huvitav. «Diskotümps meeldib mulle kõige vähem,» lisab ta. «Aga ma saan aru, et see on noorte tantsumuusika.»
Vaatamata sallivale suhtumisele popkultuuri tunneb Ingrid Rüütel, Eesti kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna juhataja muret, et võõras angloameerika massikultuur ähvardab matta eesti omakultuuri. Ent see ei tähenda tema käsitluses põrmugi, et angloameerika kultuuri vastu peaks ristisõda alustama.
Teadlasena teab Ingrid Rüütel kinnitada, et ka eesti vanas, traditsioonilises kultuuris leiab eri rahvaste mõjusid. Ohtu omakultuurile näeb ta pigem massikommunikatsioonivahendites, mis võimaldavad ühe muusikapala või videoklipi saata hetkega sadades tuhandetes eksemplarides absoluutselt ühesugusel kujul üle terve maailma. «See on popkultuuri hävitav jõud, et ta standardiseerib kõike,» lausub Ingrid Rüütel. «Kui näiteks muusikapalad läheks inimeselt inimesele, rahvalt rahvale, siis nad muutuksid ja seguneksid oma kultuuriga - ja see oleks normaalne protsess.»
Ainus, mis suudab Ingrid Rüütli hinnangul ühesuguse standardi ülemaailmset levikut tasakaalustada, on internet, mis pakub enneolematul hulgal valikuvõimalusi.
Ingrid Rüütel on täheldanud, et Vana Maailma kultuuriline integratsiooniprotsess kujutab rahvuskultuuridele samasugust ohtu nagu kümnenditetagune nõukogude kultuuriruumgi. Hiljuti juhatas ta ümarlauda, kus Belgia flaamid väitsid, et neil on pidevalt probleeme oma kultuuri säilitamisega - rääkimata veelgi väiksemate rahvusrühmade kultuurist.
«Ühised euroliidu projektid ei toeta kuigi palju iga maa traditsioonilisi kultuure,» kurdab Ingrid Rüütel. «Rohkem tõugatakse tagant ikkagi integratsiooni, kuigi sõnades Euroopa Liit toetab eri kultuuride säilimist.»
Eesti uus esileedi hoiatab aeg-ajalt pead tõstvate loosungite eest, mis räägivad ühtsest euroopa kultuurist. «Kui meil levitatakse mõtet, et see on üks euroopa kultuur, kuhu me pürgime, siis see on väga ohtlik rahvuslikule eksistentsile,» lausub ta. Ja paneb tõsisel ilmel siinseile kultuuripoliitikuile südamele, et nood selle hoiatusega arvestaksid.
Need pole temalt tühjad sõnad. Ingrid Rüütel on lubanud, et võtab oma uues rollis rahvuskultuuri eest seismise südameasjaks.
Intervjueeris Priit Pullerits
|
| |
|
vpk.ee
